Langobardid. Salapärane rahvas tõuseb ajaloohämarusest

„Langobardid. Salapärane rahvas tõuseb ajaloohämarusest” on Thomas Cerny ajalooline teos, mis jutustab ühe Euroopa keskaja algusperioodi olulisema, ent samas vähetuntud rahva loo. Autor jälgib langobardide teekonda alates nende võimalikest juurtest Skandinaavias kuni riigi tekkimiseni Itaalias ja lõpuks selle vallutamiseni Karl Suure vägede poolt 8. sajandil. Teose algusosas antakse eelajalugu poeetilises vormis – loo jutustajaks seatakse rändlaulik hertsogi pidulauas, kes räägib vinniilide lahkumisest kodumaalt ja rändamisest läbi Euroopa. Selline raamjutustus seob faktilise ülevaate värvika ja muistse suulise pärimuse tunnetusega.

Raamatu põhiosa keskendub langobardide kujunemisele, vallutustele ja poliitilisele arengule. Lugeja viiakse üle Alpide, Itaaliasse, kus see rahvas rajas oma kuningriigi, mis püsis mitu sajandit. Cerny käsitleb nii sõjalisi kokkupõrkeid, dünastilisi liine kui ka kultuurilisi mõjutusi, mis kujundasid langobardide identiteeti. Lisaks vaatleb ta, kuidas need põhjapoolsed hõimud sobitusid Itaalia keskkonda, ning millised jäljed nad jätsid hilisemasse Euroopa ajalukku. Autor kasutab laialdast ajaloolist materjali, pakkudes lugejale koondpilti, milles seikluslik jutustamislaad põimub teadusliku põhjalikkusega. Teos püüab täita tühimikku, mis sageli jääb varakeskaegsete rahvaste käsitlemisel.

Thomas Cerny on tšehhi ajaloolane ja kirjanik, kelle huviorbiiti kuuluvad Euroopa varakeskaegsed rahvad ja nende roll ajaloo kujunemisel. Tema käsitlusviisi iseloomustab selgus ja püüe ühendada ajalooline uurimus laiemale lugejaskonnale mõistetava esituslaadiga. „Langobardid” on üks tema tuntumaid teoseid, mis tõi tema nime rahvusvahelisse ajalookirjanduse ringi, olles tõlgitud mitmesse keelde. Cerny töö eripära seisneb selles, et ta suudab ühendada rangelt faktilise lähenemise narratiivse jutustamisega, mis muudab lugemise kaasahaaravaks nii akadeemilisele lugejale kui ka laiemale huviliste ringile.