Külm

Thomas Bernhardi romaan „Külm“ kujutab endast päevikuvormis ülesehitatud kirjanduslikku eksperimenti, kus noor arst saadetakse raviasutuse ülesandel külakeskkonda, et jälgida ja dokumenteerida ühe psüühiliselt haige kunstniku seisundit. Sündmustik leiab aset lumises ja eraldatud Austria kolkakülas, mille lämmatav atmosfäär ja inimeste suletus loovad raamistikuks peategelase vaimse heitluse ja järk-järgulise irdumise. Pidev tähelepanu detailidele ja meditsiinilisele täpsusele muutub lõpuks ise absurdiks, rõhutades läbivalt Bernhardile iseloomulikku eksistentsiaalset skeptitsismi ning inimpsüühika keerukust ja habrast tasakaalu.

Romaanis ei ole klassikalises mõttes arengut ega lunastust, pigem süveneb ja tiheneb peategelase teadvuse lõhenemine ja distantseerumine nii vaatlusobjektist kui ka iseendast. Jutustaja tähelepanekud ei jää vaid patsiendi piiridesse, vaid haaravad üha rohkem kogu teda ümbritsevat keskkonda – inimesed, loodus, kohalik kultuur, sealne keelepruuk – kõik see muutub järk-järgult võõraks ja ähvardavaks. Autori terav ja vahel suisa painajaline keelekasutus muudab isegi argised tegevused ja vestlused eksistentsiaalseks vastasseisuks. „Külm“ on mõttetihe ja tugevalt kontsentreeritud teos, mille maailm on korraga nii äratuntav kui ka sügavalt moonutatud.

Thomas Bernhard (1931–1989) oli austria kirjanik, keda peetakse üheks 20. sajandi olulisemaks saksa keeles kirjutavaks autoriks. Tema looming on tugevalt isikupärane, sageli provokatiivne ja vaieldav, ühtaegu nii keeleline kui filosoofiline väljakutse. „Külm“ oli tema debüütromaan, kuid juba selles ilmneb tema läbiv temaatika: ühiskonnast võõrandunud indiviid, kriitiline pilk institutsioonidele ning püsiv kahtlus kultuuri- ja mõistusekeskse maailma väärtustes. Hilisemas loomingus kandusid need jooned edasi ka draamatekstidesse ja esseistikasse, tehes Bernhardist kompromissitu ja sageli ebamugava, ent kahtlemata mõjuvõimsa autorihääle Euroopa kirjanduses.