Viimne armastus

Thomas B. Costaini ajalooline romaan „Viimne armastus” viib lugeja Inglismaa keskaja õukondlikku ja poliitiliselt kirevasse maailma, kus võim, lojaalsus ja isiklikud tunded põimuvad pidevalt vastuoluliseks võitluseks. Romaani keskmes on Plantagenetite dünastia ühe valitseja eluõhtu, millele lisab erilise mõõtme ootamatu armastus – viimane, ent sügavaim suhe, mis pakub lootust, lunastust ja inimlikku lähedust. Kuigi võimuvõitlused, troonipärimised ja kuningakoja intriigid moodustavad taustastruktuuri, on teose tuum siiski inimese sisemaailmas: vananeva valitseja igatsuses, südamevaevades ja mõistmises, et tõeline armastus ei küsi ei aega ega staatust.

Romaanile on omane Costainile iseloomulik detailitäpsus ja ajalooline usaldusväärsus, mida tasakaalustab selge narratiivne rütm ja emotsionaalselt laetud dialoog. Sündmused kulgevad ajalooliselt dokumenteeritud raamistikus, ent autor lisab fiktiivseid jooni, et avada tegelaste hingeelu ja motiive. Peategelase armastuslugu ei ole nooruslik kihk, vaid elukogemuse toel küpsenud kiindumus, mis seisab vastamisi kuninglike kohustuste ja ühiskondlike ootustega. Teose kulminatsioon ei seisne niivõrd dramaatilistes sündmustes, kuivõrd emotsionaalses äratundmises – leppimises ja valus, mida toob teadmine, et armastus, olgugi viimane, jääb meelde kui kõige ehtsam.

Thomas B. Costain (1885–1965) oli kanada päritolu kirjanik ja ajakirjanik, kes saavutas rahvusvahelise tuntuse oma ajalooliste romaanide ja kroonikate kaudu. Tema loomingule on iseloomulik jutustav kergus, mis ei ohverda ajaloolist tõepärasust ega karakterite sügavust. „Viimne armastus” on üks tema küpsemaid teoseid, kus kirjanduslik meisterlikkus kohtub ajaloolise empaatiaga. Costaini teosed sobivad lugejale, kes hindab kombineeritud ajalookujutust: faktiliselt rikast, ent inimlikult puudutavat. Ta oskab äratada ellu möödunud ajastud, kuid veelgi enam – inimest nende ajastute sees.