Udu tiheneb

Thomas Andreseni „Udu tiheneb“ on tekst, mis liigub aeglases ja hajusas rütmis, viibides piiril oleva ja määratlematu keskmes. Teose maailm ei allu selgele struktuurile ega ajateljele, vaid on kujundatud meeleolu ja pideva nihkumise kaudu. Peategelane ei ole juhtiv jõud, vaid vaatleja, kes liigub keskkondades, kus nähtavus – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses – on piiratud. Udu ei tähista üksnes loodust, vaid ka tajutavat ja teadvustamatut piiri, mille taga ei pruugi midagi konkreetset oodata. Tekst ei anna vastuseid ega loo selgeid tähendusi, vaid asetseb pidevas edasi nihkuvas seisundis, kus iga järgnev lõik ei tühista eelmist, kuid ei kinnista seda ka lõplikult.

Teose ülesehitus on katkendlik. Episoodid, milles peategelane liigub, sisaldavad vaatlusi, sisemonolooge ja vaikseid, sageli katkestatud dialooge. Mingisugune sündmustik on olemas, kuid see jääb teisejärguliseks võrreldes sisemise liikumise ja tajumuutustega. Kohtumised teiste tegelastega on juhuslikud ja ajutised, tähistades pigem liikumisi ruumis kui muutusi loos. Andresen kasutab keelt, mis ei rõhuta tähendusi, vaid loob atmosfääri. Udu kui kujund katab järjekindlalt tegelikkust, muutub aegamisi tihedamaks ning kutsub esile küsimusi, mis jäävad vastuseta – mitte vastupanu tõttu, vaid seetõttu, et neid ei olegi võimalik sõnastada ühest vaatepunktist.

„Udu tiheneb“ ei otsi selgust. See püsib seisundis, kus määramatus ei ole probleem, vaid keskne seisund. Andreseni tekst ei lahenda, vaid kehtestab viibimise võimalikkuse olukorras, kus tähendused on lakanud olema ühesed. Lugeja kaasatakse mitte järjekindla loo jälgimisse, vaid kohalolusse – hetkedesse, kus udu ei hajuta, vaid koondab kõike enda alla. See liikumine ei lõpe, vaid jääb kesta, nihkudes samal ajal sügavamale tunnetuslikku ja keelelist hämarusse.