Kindral Carl von Toll (1777-1842). Aruküla

Theodor von Bernhardi teos „Kindral Carl von Toll (1777–1842). Aruküla“ käsitleb Venemaa keisririigi teenistuses olnud baltisaksa päritolu sõjaväelase ja riigitegelase elu ja tegevust. Tolli elulugu on esitatud ajaloolise narratiivina, mis põhineb dokumenteeritud allikatel ja ajastu käsitlustel. Keskne tähelepanu on suunatud tema sõjaväelisele karjäärile, sealhulgas osalemisele mitmes Vene–Napoleoni sõdade episoodis ning tema rollile logistikuna ja strateegina. Samuti käsitletakse tema hilisemat tööd keisririigi administratsioonis, sealhulgas tegevust riiginõukogu liikmena. Aruküla mõis, millega Toll oli seotud, toimib teoses sümboolse ja geograafilise keskpunktina, mis seob isikliku ja poliitilise tasandi.

Autor ei piira end Tolli isiklike saavutuste või sõjaliste operatsioonide kirjeldamisega, vaid asetab tema tegevuse laiemasse konteksti, mille kaudu avaneb 19. sajandi esimese poole Vene impeeriumi sisemine korraldus, seisuslikud suhted ja rahvusvaheline olukord. Tolli elukäigu kaudu peegelduvad ka baltisaksa aadli võimalused ja piirangud keisririigi struktuurides. Teose kompositsioon järgib biograafilist loogikat, kuid sisaldab ka sisulisi kõrvalepõikeid, mis valgustavad ajastu sõjalisi, poliitilisi ja sotsiaalseid olusid. Tolli isikust saab niiviisi kaudselt vahend, mille kaudu uurida ühe piirkondliku eliidi seotust imperiaalse keskusega ja selle mõjusid kohaliku kogukonna arengule.

„Kindral Carl von Toll“ ei ole üksnes ühe mehe elulugu, vaid ühtlasi ajastukroonika, mis seob kokku isikliku trajektoori ja riikliku ulatuse. Theodor von Bernhardi lähenemine tugineb ajaloolisele metodoloogiale, mille eesmärk ei ole kangelaskuju konstrueerimine, vaid protsesside ja seoste esiletoomine. Tolli tegevuse kaudu avanevad küsimused lojaalsusest, identiteedist ja ajaloolisest mõjust, mille tähendus ulatub kaugemale tema eluajast.