Kihnu ja Ruhnu

Teos „Kihnu ja Ruhnu” annab ülevaate kahe Läänemere väikesaare, Kihnu ja Ruhnu, sotsiaalsetest ja kultuurilistest eripäradest, keskendudes eelkõige rahvastiku püsimisele ja kogukondade elujõulisusele. Autor võrdleb saarte arengut ja toob esile, kuidas pidev asustus Kihnus on taganud traditsioonide säilimise ning sideme mineviku ja tänapäeva vahel. Sealne elu areneb järjepidevalt, uuendused sulanduvad vanasse eluviisi ning inimesed tunnevad end koduselt. Seevastu Ruhnu puhul kirjeldatakse olukorda, kus saare asustuse katkemine viis elanike arvu vähenemiseni, mida ei suutnud peatada isegi majanduslikud ja ühenduslikud soodustused.

Raamatus analüüsitakse, millised tegurid mõjutavad saarte eluolu jätkusuutlikkust ning millist rolli mängivad kogukondlik mälu, keele ja kommete kestvus ning elanike identiteeditunne. Autor käsitleb ka geograafilisi ja administratiivseid tingimusi, nagu transpordiühenduste paranemine mandriga või riiklikud toetusmeetmed, ent rõhutab, et need üksi ei asenda juurtunud elulaadi. Kihnu puhul ilmneb, kuidas tugev kultuuriline selgroog aitab kohalikel jääda paigale ja säilitada elujõulisuse isegi muutuvas ühiskonnas. Ruhnus seevastu peegeldub, kuidas järjepidevuse kadumine muudab kogukonna haavatavaks ja viib tasapisi asustuse hääbumiseni.

Theodor Saar, raamatu autor, oli ühiskonnaelu vaatleja ja publitsist, kelle töödes kohtab sageli regionaalse arengu ja rahvastikuprotsesside analüüsi. Tema huvi väiksemate kogukondade vastu väljendub tähelepanelikus pilgus, millega ta uurib saarte elu dünaamikat ja esitab oma järeldused laiemas kontekstis. „Kihnu ja Ruhnu” kuulub autoril sellesse loomeperioodi, kus tähelepanu all oli perifeersemate piirkondade sotsiaalne käekäik ning vajadus mõista, miks ühed kogukonnad püsivad ja teised hääbuvad.