Veel üks elu

Raamat on kirjaniku enesekohane aruanne hetkest, kui kirjutamine takerdub ja senine töökeel ei kanna. Teos kirjeldab liikumist tagasi sünnimaa ja emakeele juurde ning uurib, kuidas keel kujundab mälu, kuuluvust ja pilku iseendale. Lugu liigub märkmetena: lennujaam, tänav, kohvik, perekonna mälestus, toimetaja kiri, tühjaks jäänud lause. Need episoodid näitavad, kuidas paus teoses ei ole tühjus, vaid tööriist, mis laseb uuesti sõnastada, mida kirjutaja üldse teeb. Autor määratleb migratsiooni geograafilise teekonnana, ent ka vaimse nihkena: inimene kohaneb, töötab, maksab makse, kuid jääb arvestama sellega, et mõtte algkeel ja elukoha keel ei kattu täielikult. Sellest pingest sünnib „veel üks elu”, s.t uus tööviis, milles emakeel ei ole romantiline tagasipöördumine, vaid praktiline vahend, millega koguda tähendus lausetesse.

Teos hoiab fookust kahel liinil. Esimene on igapäevane kirjutamistöö: kellaaeg, laud, käsikiri, redigeerimine, kohtumine. Siin räägib autor rutiinist, mis aitab liigelda teadmise ja kahtluse vahel, ning näitab, kuidas ühe sõna vahetus muudab peatüki tooni. Teine liin on tagasivaade elule kahe kultuuri vahel. Siin on kohad, kus laps õpib lugema, kus noor täiskasvanu sõidab ära, kus tagasitulek osutub katsumuseks, sest tuttav linn on muutunud ja mälestus ei ühti enam tänasega. Raamat ei deklareeri õpetust, vaid sõnastab kontrollküsimusi: mis on kodu, kui keel on vahetunud; kuidas kanda tänase elu vastutust nii, et mineviku hääl püsiks, ent ei juhiks; millal tuleb lubada endal vahetada tööriista, s.t keelt.

Kogumik sobib lugejale, keda huvitab, kuidas kirjutamine sünnib reaalsetes oludes ja kuidas keel laseb inimesel oma elu uuesti korrastada. Tekst püsib konkreetsetes stseenides, mitte loosungites: jalutuskäik, kiri, telefonikõne, loetud lõik. Iga stseen pakub võtit järgmise mõistmiseks, nii et vorm on läbipaistev ja juhib tähelepanu tööle, mida autor parasjagu teeb. Raamat on ühtaegu tagasivaade ja tööpäevik, milles uus teos valmib koos küsimusega, mis jääb püsima ka pärast viimast lehekülge: kas „veel üks elu” on kordus või on see viis jätkata ilma end kordamata.