Armastus

Theodor Kallifatidese romaan „Armastus” toob eesti lugejani autori poeetilise ja introspektiivse käsitluse tunnetest, kuuluvusest ja sisemisest rännakust. Kreeka päritolu Rootsi kirjanik on selles teoses keskendunud armastuse kui elu kandva jõu lahtikirjutamisele, sidudes selle isikliku mälu, paguluse ja identiteediküsimustega. Lugu areneb läbi peategelase, kes meenutab minevikku ja otsib tähendust nii suhetest kui ka maailmast, mis teda ümbritseb. Kallifatides ei käsitle armastust pelgalt romantilise tundena, vaid kui eluviisi ja filosoofilist valikut, mille kaudu inimene suhestub nii enese kui teistega.

Romaani ülesehitus on meditatiivne ja vaikse rütmiga, rõhutades rohkem sisekaemust kui väliseid sündmusi. Tagasivaated, mõtisklused ja igatsus on läbivad teemad, mida toetab Kallifatidese isikupärane, selge ja samas lüüriline keelekasutus. Tundeelulised nüansid on põimitud kultuurilise kuuluvuse ja võõrandumise kogemustega, mis muudavad „Armastuse” ühelt poolt universaalseks, teisalt sügavalt isiklikuks tekstiks. Peategelane on pidevas liikumises — mitte ainult füüsilises, vaid ka vaimses mõttes — püüdes leida selgust ajas, kus elu on juba oma põhitoonid andnud, kuid küsimused püsivad endiselt alles.

Theodor Kallifatides (sünd. 1938) on Rootsis elav kreeka päritolu kirjanik, kes kirjutab rootsi keeles ja on tuntud oma elegantse ning mõtliku proosastiili poolest. Tema loomingus on kesksel kohal identiteet, keeleline kuuluvus ja eksistentsiaalsed otsingud, mida sageli saadab paguluse või sisserändaja kogemus. „Armastus” kuulub Kallifatidese varasema loomingu hulka, ent juba selles teoses avaldub talle omane sügavus ja oskus käsitleda suuri teemasid intiimses võtmes. Eesti keeles ilmus romaan ajakirja Looming raamatusarjas, mille kaudu tutvustati eesti lugejatele valitud tõlkekirjandust 20. sajandi teise poole Euroopast.