Abielurikkuja

Theodor Fontane romaan „Abielurikkuja“ („Unwiederbringlich“) käsitleb tundlikult ja vaoshoitult abielu, truuduse ning sisemise vabaduse teemasid. Lugu hargneb 19. sajandi Taani ja Saksamaa piirimail ning keskendub abielupaarile – krahv Helmuth Holk ja tema naine Christine –, kelle suhe on tasakaalukas, ent emotsionaalselt ja vaimselt jahe. Kui Holk saadetakse Taani õukonda, tõmbab teda sealne kergem ja elavam atmosfäär, samuti noore aadlidaami Ebba von Rosenbergi seltskond. Tema enesepeegeldus, kahtlused ja kirehoogude kaudu kujuneb pinge, mis viib abielulise truuduse murdumiseni ning sellele järgneva hingevalu ja süükoormani.

Fontane keskendub sisemistele vastuoludele, mitte välisele draamale. Tema tegelased ei käitu impulsiivselt, vaid kaalutlevad, vaikivad, kahtlevad ja tõmbuvad endasse. Ka Holki eksimus ei tundu skandaalse sammuna, vaid pigem kui inimsuse, igatsuse ja armastuse puudumise sümptom. Christine kujutamine toob esile tugeva, religioosse ja väärika naise kuju, kelle truudus ja vaikne kannatus annavad romaanile eetilise telje. Teose keskmes on küsimus, mida tähendab inimesele vabadus, ja kui kõrget hinda tuleb mõnikord maksta isegi väikese kõrvalekalde eest harjumuspärasest. Fontane analüüsib ühiskondlikku ja isiklikku vastutust intiimsetes suhetes ilma liigse paatoseta, ent terase psühholoogilise täpsusega.

Theodor Fontane (1819–1898) oli saksa realistliku romaani suurmeistreid, keda hinnatakse eriti tema naistegelaste tundliku ja mitmekülgse kujutamise poolest. Ta alustas karjääri ajakirjanikuna ja luuletajana, ent jõudis romaanikunsti küpsemas eas. Fontane loomingus põimuvad ühiskonnakriitiline pilk ja peen psühholoogiline joonistus, mille kaudu ta kujutab ajastu sisemisi pingeid – nii klasside kui indiviidide tasandil. „Abielurikkuja“ on üks tema küpsemaid teoseid, mis peegeldab hästi tema oskust kujutada inimeste vaikset traagikat ilma liigsete sõnade ja hinnanguteta.