Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel

Thavet Atlase teos „Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel“ on ebatavaline romaan, mis koosneb eraldiseisvatena mõjuvatest, ent sisemiselt seotud juttudest. Tegemist on tugeva groteski, sürrealismi ja musta huumoriga vürtsitatud tekstikogumiga, milles autor loob painajaliku vaate Tartule kui linnale, kus igapäevaseks peetav ja ebareaalne sulavad kokku vägivaldse ja nihestatud maailmapildiga. Raamat ei järgi klassikalist narratiivset ülesehitust, vaid voolab hüplikult läbi erinevate tegelaste, ajamõõtmete ja tajutasandite, kus korduvaks kujundiks ja sümboliks saab Tartu Raekoja katus – justkui vaateplatvorm, millelt avaneb sissevaade linna varjatud kihistustesse.

Jutustustes leiab aset mõrvu, tagakiusamisi, deemonlikke ilmutusi ja vaimseid murdumisi. Atlase kirjutamislaad on torkiv ja provokatiivne, teadlikult rahutukstegev – ta ei paku lahendusi ega lunastust, vaid avab maailma, kus vägivald, hullumeelsus ja üksindus on normiks. Iga lugu viib lugeja uude pimedusse, kus tegelased on tihti moonutatud versioonid reaalsusest: kas siis füüsiliselt, psüühiliselt või moraalselt. Raamatu tonaalsus on meelega hüperboolne, paljuski teatraalne, kuid samas tajub selles eksistentsiaalset painet ja üksikisiku vaeva toime tulla kaosega, millel puudub loogiline kese.

Thavet Atlas on Eesti autor, kelle loomingut iseloomustab eksperimentaalne vorm ja äärmuseni viidud kujundlikkus. Tema tekstid seavad kahtluse alla keele ja tähenduse piire ning pakuvad väljakutse ka kogenud lugejale. „Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel“ on ühtaegu kirjanduslik manifest ja isiklik maailmavaade, mille kaudu Atlas suunab tähelepanu elu tumedatele tahkudele, mida tavaliselt eiratakse. See teos on osa tema laiemast püüdest murda kehtivaid esteetilisi ja žanrilisi piire, andes hääle nendele, kes jäävad kirjanduses tihti varju või tabustatuks.