Elsa

Teuvo Pakkala jutustus „Elsa“ kujutab tundlikult ja realistlikult ühe noore tütarlapse sisemaailma, perekondlikke suhteid ja kasvamise valulikkust. Teos keskendub peategelase Elsa hingelisele arengule, tema vaimsele küpsemisele ning sellele, kuidas lapsemeelsus hakkab järk-järgult asenduma täiskasvanuliku tajuga. Lugu avaneb lihtsas, ent pingestatud argikeskkonnas, kus tüdruk peab toime tulema nii emotsionaalse üksinduse kui ka täiskasvanute maailmast lähtuva survega. Pakkala kirjutab Elsa tundeseisunditest vahetult ja kaastundlikult, näidates, kuidas väikesed juhtumised, pilgud ja vaikimised võivad lapsele olla sama tähenduslikud kui suured elumuutused.

Teose aluseks on tugevalt psühhologiseeritud realism, mille kaudu autor uurib, millisel viisil lapsed tajuvad ebaõiglust, igatsust ja kiindumust. Pakkala ei idealiseeri lapsepõlve ega loo selget süüdlaste ja kannatajate jaotust. Vanemate, õpetajate ja teiste täiskasvanute kujutamisel on tunda samasugust nüansirikkust nagu Elsa enda sisemaailma avamises. Kõnepruuk ja meeleolud vastavad realistlikule eluolule, kuid samas on tekstis alateadlikke allhoovusi, mis annavad sellele poeetilise ja mõtlikult kergelt melanhoolse tooni. Jutustus ei paku moraalset lahendust ega kasvuloo triumfi, vaid jääb püsima elu keerdkäikude ja inimliku haavatavuse keskmesse.

Teuvo Pakkala (1862–1925) oli soome kirjanik ja dramaturg, keda on sageli peetud üheks Soome varase psühholoogilise proosa rajajaks. Tema loomingus on kesksel kohal laste siseelu, sotsiaalsed vahekorrad ja kodanliku elu igapäevane pinge. „Elsa“ on hea näide tema oskusest ühendada selge realistlik jutustamisviis psühholoogilise tundlikkusega. Noor-Eesti kirjastuse poolt 1927. aastal eesti keeles välja antud jutustus avardas toonase eesti lugeja kokkupuudet soome kirjandusega, pakkudes tõsiseltvõetavat vaadet lapsepilgule maailmas, kus kõik ei ole veel kindlalt määratletud.