Viimane mõrv. Veidraid jutte

Teet Kallase jutukogu „Viimane mõrv. Veidraid jutte“ ilmus 1975. aastal ning koondab endas proosaloomingut, mis jääb traditsioonilise novelli ja fantaasiarikka, kohati allegoorilise jutu vahepeale. Kallas loob oma jutustustes olukordi, kus realistlik ja üleloomulik, tõsieluline ja irooniline põimuvad ootamatus tasakaalus. Kogu pealkiri „Viimane mõrv“ viitab kriminaalromaanile iseloomulikule motiivile, kuid juba alapealkiri „Veidraid jutte“ nihutab ootusi ja avab ukse hoopis mängulisemale, eksperimentaalsemale maailmale. Autor uurib oma lugudes inimese sisemisi tõukeid, moraalseid piire ja absurdsuse ilminguid igapäevases käitumises.

Jutud on sageli ehitatud paradokside ja terava vaatluse ümber, kus tegelased satuvad olukordadesse, mis testivad nende väärtushinnanguid või toovad esile sügavalt peidetud omadusi. On vihjeid psühholoogiale, sotsiaalsele nihestusele, ent samuti mustale huumorile ja eksistentsiaalsele vaatele. Teet Kallas ei karda nihutada tegelikkuse piire: tema „veidrad jutud“ lubavad maailmal olla ebakindel ja kohati loogikavastane, ent just sellisena kõnekas. Teemad ulatuvad üksindusest ja süütundest kuni elu mõtte, pahe või meelepette käsitluseni, tihti jäädes süžee tasandil lihtsaks, kuid sisuliselt kihiliseks ja mõtteainet pakkuvaks.

Teet Kallas (sünd. 1943) on eesti kirjanik, kelle loominguline ampluaa ulatub realistlikest novellidest poliitiliste allegooriate ja eksperimentaalsemate vormideni. Tema varasem looming, sealhulgas „Viimane mõrv“, näitab autorit terava tähelepanekuvõime ja tugeva keelelise enesekindlusega prosaistina, kes oskab väikeste detailide kaudu avada suurte küsimuste telge. See kogumik kuulub nende teoste hulka, mis kinnitavad Kallase huvi inimese piiriseisundite ja ebatavalise tajuvälja vastu ning mille kaudu ta on andnud oma panuse eesti lühiproosa arengusse 1970. aastatel.