Verine padi

Teet Kallase jutukogu „Verine padi“ ilmus 1971. aastal ajakirja „Loomingu Raamatukogu“ sarjas ning kuulub autori varase loomingu realistlikumasse ja sümbolistlikku kallakut ühendavasse perioodi. Tegemist on psühholoogilise ja kohati sürrealistliku proosaga, kus argipäev seguneb aimatavate allhoovustega, mis viitavad sisemisele ebakindlusele, üksildusele ja eneseotsingule. Kogumiku kesksed tegelased on sageli ühiskondlikus mõttes tavalised inimesed, kelle igapäevaelus ilmneb äkki midagi ootamatut – mõttekatke, sündmus, unenäoline seisund või tähendusrikas pisiasi, mis raputab paigast nende tavapärase maailma.

„Verine padi“ ei viita üksnes füüsilisele või poliitilisele vägivallale, vaid pigem emotsionaalsele valupunktile, millel on intiimne ja isiklik mõõde. Jutustused sisaldavad vaikseid pingeid ja sisemisi konflikte, mis ei lahene dramaatiliselt, vaid jäävad kestma. Autor seob realistliku kujutamislaadi sümboolsete detailide ja mitmetähenduslike olukordadega. Ta ei anna otseseid vastuseid, vaid loob atmosfääri, kus iga sõna ja liikumine võib olla vihje millelegi enamale. Tonaalsus on vaikne, kuid rahutust tekitav, mis on iseloomulik Kallase varasematele tekstidele, kus pealispinna taga hõõgub küsimus inimese ja keskkonna vahelisest pingest.

Teet Kallas kujunes 1960. aastate lõpust alates eesti kirjanduses hääleks, kes pööras tähelepanu inimese sisemaailmale, vaikimisele, otsimisele ja katkemise äärel olemisele. „Verine padi“ on selles arengus märgilise tähendusega, sidudes kokku autori huviorbiidi peamised teemad – eksistentsiaalse ärevuse, sotsiaalse raamistikuga kohandumise keerukuse ja emotsionaalse üksinduse. See on kogu, mis sobitub nõukogude aja varjatud psühholoogiliste otsingute konteksti, ent säilitab ajatu tundlikkuse ja kujundliku kõneviisi, pakkudes tänapäevalgi võimaluse vaadelda inimese haavatavust ja katkemishetki ilma liigse ilustamiseta.