Puiesteede kummaline valgus

Teet Kallase jutukogu „Puiesteede kummaline valgus“ sisaldab lühivorme, mille keskmes on inimeseks olemise paradoksid, argielu sümboolne mõõde ja ajastuomaste hoiakute vaikne kriitika. Kallas kujutab oma lugudes tegelasi, kes elavad näiliselt harilikku elu, kuid kelle sisemaailmas peitub pingestatust, otsinguid ja kahtlusi. Tema jutustused on detailitundlikud ja atmosfäärilised, sageli aeglase kulgemisega, kus sündmustik pole esmatähtis – olulisem on meeleolu, alatoon ja see, mis jääb sõnade vahele.

Kogu pealkiri „Puiesteede kummaline valgus“ viitab millelegi äratuntavale, ent samas seletamatule – valgusele, mis ei paljasta, vaid vihjab; teele, mis ei vii otseselt kuhugi, kuid avab ruumi enesevaatluseks. Paljudes tekstides kõlab läbi üksinduse, eraldatuse või sisemise pinge teema. Need on lood inimestest, kes on mingis tähenduslikus seisundis – teelahkmel, mõttepausis, lootuses või loobumises. Kallas kasutab nappi ja täpset keelt, tema stiil on lakooniline, aga mitte külm; kujundid on pigem vaoshoitud kui ilustavad, ent mõjuvad tänu sellele usutavalt ja püsivalt.

Teet Kallas (sündinud 1943) on eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle varasem looming keskendub sageli linnaruumi poeetikale, inimese eksistentsiaalsele positsioonile moderniseeruvas ühiskonnas ja sõnatuile sisekonfliktidele. „Puiesteede kummaline valgus“ on tema varase proosa üks iseloomulikumaid näiteid, kus avaldub tema tähelepanelik psühholoogiline vaade ja oskus anda väikestele hetkedele ja liikumistele tähenduslik sügavus. Kogu on iseloomulik 1960. aastate lõpule, mil eesti proosasse ilmusid järjest enam autorid, kes otsisid vaiksemas, poeetilisemas võtmes uusi vorme ja sügavusi inimese kujutamisel.