Nii palju päikest

Teet Kallase jutustus „Nii palju päikest“ kujutab lugu noortest, kes suve jooksul praktika korras töötavad sovhoosis. Teos keskendub suvelaagri-laadsele kogemusele, kus ühine töö, elamine ja suhtlemine toovad kaasa uued sõprused, esimesed armumised, arusaamatused ning sisemised selginemised. Lugejale avaneb vahetu ja tundlik pilt noorte maailmast – nende kõhklustest ja rõõmudest, omavahelistest suhetest ning sellest, kuidas töö ja iseseisev keskkond aitavad kujuneda väärtushinnangutel. Olgugi et raamistik on argine – töö sovhoosis –, on jutustuse fookus pigem sisemisel kasvul ja inimestevahelisel suhtlusel.

Autor käsitleb oma tegelasi mõistvalt ja vahetult, tuues esile igaühe eripära, ootused ja pettumused. Tööpäevade kõrval on olulisel kohal puhkehetked, vestlused, arutelud ning hetkeline lähedus ja eemaldumine, mis noortele inimestele iseloomulik. Teos on kirjutatud heledas ja soojas toonis, mida ilmestab kerge iroonia ja eluterve vaatlusoskus. Ühiskondlik raamistik jääb pigem tagaplaanile – sovhoos ja tööpraktika on eelkõige taust, mille najal toimuvad tegelaste areng ja avastused. Ühised kogemused võimaldavad tegelastel paremini mõista iseennast ja neid, kes nendega samas ajas ja ruumis elavad.

Teet Kallas (snd 1943) on eesti kirjanik ja stsenarist, kelle varasem looming keskendus sageli noorte kogemusele, suhete psühholoogiale ja elulistele valikutele. „Nii palju päikest“ on tema varase loomingu näide, milles on tunda autori lähedust käsitletava generatsiooniga. Tema tekstides on palju tähelepanu väikestele detailidele ja sisemistele protsessidele, mille kaudu avanevad laiemad küsimused sõprusest, eneseotsingutest ja maailmatunnetusest. Kallas jätkas hiljem kirjandusteed nii prosaisti kui ka stsenaariumide autorina, mõjutades oluliselt Eesti noortekirjanduse ja filmidramaturgia arengut.