Teater 2. Lavakunsti ja -kirjanduse ajakiri

Ajakirja „Teater“ teine number ilmus 1941. aastal ajal, mil Eesti kultuurielu oli sattunud tugeva surve alla. Selles väljaandes on tähelepanu keskmes lavakunsti arengute kajastamine keerulises poliitilises olukorras, käsitledes muuhulgas teatri repertuaaride muutusi ja loominguliste institutsioonide ümberkorraldusi. Ajakiri pakub ülevaateid esietendustest, näitlejatöödest ning lavastuste vastuvõtust nii professionaalses ringkonnas kui ka publiku seas. Arvustused ja esseed keskenduvad teatri võimalustele reageerida ühiskondlikele murrangutele ning kultuuri jätkusuutlikkusele uues kontekstis.

Lisaks lavakunsti analüüsile on teemanumbris olulisel kohal ka dramaturgia ja lavakirjanduse küsimused. Ajakiri avaldab katkendeid näidenditest ning toob esile autorid, kes püüavad anda uue suuna sõnateatrile. Artiklid käsitlevad ka keelekasutuse muutusi lavatekstides ning arutlevad kirjanduse rolli üle rahvusliku identiteedi hoidjana. Esindatud on nii eesti algupärandid kui ka tõlked, andes aimu sellest, milliseid teoseid lavale toodi ning milliste vahenditega püüti publikut kõnetada. See peegeldab kultuuriloo hetkeseisu ja annab edasi loomeinimeste soovi säilitada sidet oma publikuga.

1941. aasta *Teater* teise numbri toimetajad kuulusid valdkonna kesksetesse tegijatesse, kelleks olid teatrikriitikud, lavastajad ja kirjandusinimesed. Paljud autoritest töötasid paralleelselt nii laval kui kirjutuslaua taga, mistõttu on ajakirjas leiduv käsitlus vahetu ja siseringist pärinev. Toimetuse töö kandis endas ülesannet dokumenteerida teatri hetkeseisu, kuid samas ka leida suunda, kuhu edasi liikuda. Ajakiri annab tänapäeval väärtusliku ajaloolise sissevaate selle perioodi kultuurilisse mitmekihilisusse ja teatrielule avaldatud survele.