Katki

Tea Lalli romaan „Katki“ on valusalt aus ja vahetu lugu noorest inimesest, kelle elus ei ole kindlaid piire ega pehmeid maandumisi. Teose peategelane on teismeline tüdruk, kes kasvab üles armastuseta keskkonnas, kus valitsevad ükskõiksus, vaimsed haavad ja katkised suhted. Lugu on esitatud esimese isiku vaatepunktist, mis toob lugeja lähedale peategelase mõttemaailmale ja tunnetele, muutes iga hetke, küsimuse ja meeleheite eriti mõjusaks. „Katki“ ei paku mugavust ega kergendust — see sunnib vaatama otsa valule, mida ei peideta ega ilustata.

Romaan käsitleb keerulisi teemasid nagu enesevigastamine, depressioon, üksindus ja katkised peresuhted. Samas ei ole tegemist pelgalt kannatuskirjeldusega — lugu areneb vaikselt lootuse suunas, kus olulisel kohal on teraapia, sisekaemus ja harvad, kuid tähenduslikud inimlikud kontaktid. Tekst on napisõnaline, kuid laetud; autor laseb vaikustel kõlada ja väikestel sündmustel saada pöördepunktideks. Peategelase mõtteprotsessid ja sisemised heitlused on kujutatud usutavalt ja delikaatselt, vältides sensatsioonilisust ning pakkudes selle asemel vaikset mõistmist ja empaatiat.

Tea Lall on eesti kirjanik, kelle looming keskendub sageli noorte vaimsele maailmale ja sisemisele haavatavusele. „Katki“ on tema debüütromaan ning see paistis silma kohe oma siiruse ja julguse poolest käsitleda teemasid, mis sageli kirjanduses tahaplaanile jäävad. Raamat on mõeldud eelkõige noortele, kuid mõjub võimsalt ka täiskasvanule, kes soovib paremini mõista murdeea haprust ja vaikseid appikarjeid. „Katki“ on lugu sellest, kuidas haavad võivad õpetada, kuidas vaikimine võib kõneleda ja kuidas ka katkises võib peituda võimalus tervikuks saada.