Tautoloogika. Kompuutertomograafilise madaltiheda …

„Tautoloogika. Kompuutertomograafilise madaltiheda mana kõrgtehnoloogilise taaskasutusteraapia tautoloogika“ on žanrimääratlusest teadlikult kõrvalehoidev teos, mis liigutab end keele, mõtte ja ühiskonnakriitika ristumispunktis. Raamatu sisu kujutab endast sihipärast keelemängu, milles absurdi, bürokraatia ja teadusliku kõlapildi paroodia kaudu tõmmatakse tähelepanu tänapäeva kommunikatsioonikultuuri tühikõnele. Kasutades teadliku liialdusena keerukaid termineid ja tehnitsistlikku fraasivara, loob autor teksti, mis justkui jäljendab teadusteksti vormi, ent selle sisu jääb ringikujuliselt tähenduslikuks – tautoloogiliseks.

Raamat ei paku lineaarset narratiivi ega traditsioonilist arutlust, vaid kompab tähenduse piire ja mängib lugeja ootustega. Sõnakonstruktsioonid nagu „madaltihe mana“ või „taaskasutusteraapia tautoloogika“ viitavad samaaegselt nii new age’i maailmapildi kui ka tehnokraatliku mõtlemise klišeedele, mida tekst pilab, kuid samas täpselt reprodutseerib. Selline lähenemine loob peegelruumi, kus sisu ja vorm ei toeta üksteist, vaid paljastavad keele ja tähenduse vahelise lõhe. Lugeja asetatakse positsiooni, kus mõistmine ei sõltu informatsiooni töötlemisest, vaid tähendusetuse tuvastamisest – see on intellektuaalne eksperiment, mis küsib, kuidas keele kaudu usaldusväärsust toodetakse ja miks me teatud keelepruuki a priori tõsiselt võtame.

Teose autorit pole otseselt välja toodud, mis lisab tekstile anonüümsuse ja kollektiivse iroonia varjundi. Raamat on ilmselt ilmunud väikeses tiraažis ja mõeldud nišipublikule, kes naudib keelelise absurdi, postmodernistliku teksti-analüüsi ja kultuurilise peegeldusmehhanismi kokkupõrget. „Tautoloogika“ on näide eksperimentaalsest eesti kirjandusest, mis eirab selgelt piiritletud žanreid ja sekkub keelefilosoofilisse diskursusesse läbi satiirilise vormi. Teos ei pretendeeri loetavusele traditsioonilises mõttes, vaid kutsub esile reaktsiooni – olgu see segadus, naer või intellektuaalne äratundmine.