Tartu Ülikooli ajalugu 1632-1982 3. osa. 1918-1982

„Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982“ kolmas osa hõlmab ajavahemikku 1918–1982 ning käsitleb Eesti vanima ülikooli arengut keerukatel ja vastuolulistel aegadel. Teos algab ülikooli taasavamisega iseseisvas Eesti Vabariigis 1919. aastal, kui ülikoolist sai eestikeelne kõrghariduskeskus, ja jõuab läbi sõja- ning okupatsiooniaastate välja 1980. aastate algusesse. Periood hõlmab ühtaegu nii akadeemilise vabaduse tõusu kui ka poliitilise surve ja ideoloogilise kontrolli süvenemist. Ülikooli ajalugu vaadeldakse läbi organisatsiooniliste muutuste, teadus- ja õppetöö arengute, õppejõudude ja üliõpilasliikumiste ning ühiskondliku rolli muutumise prisma.

1920.–1930. aastatel kujunes Tartu Ülikoolist rahvusülikool, kus alustati teadustööd eesti keeles ja loodi uusi teaduskondi. Erilist tähelepanu pööratakse õpetamise kvaliteedile, rahvusvahelistele kontaktidele ja kodumaise haritlaskonna kujundamisele. Teose teises pooles käsitletakse okupatsiooniaegset ümberkorraldust – alates 1940. aasta Nõukogude võimu kehtestamisest kuni Saksa okupatsioonini ja sellele järgnenud stalinismiajani. Välja tuuakse, kuidas muutus õppekorraldus, kuidas tsensuur ja ideoloogiline kontroll mõjutasid teadust ning milliseid kompromisse tuli teha akadeemilise tegevuse jätkamiseks. Samuti tuuakse esile teaduslikke saavutusi, uusi uurimissuundi ja märkimisväärseid isikuid, kes vaatamata ajastu piirangutele suutsid säilitada teadustöö järjepidevuse.

Teose koostamisel osalesid mitmed tollased teadlased ja ajaloolased, kelle käsitlusviis järgib omaaegset akadeemilist stiili, sisaldades rohkesti fakte, nimeloendeid ja viiteid institutsionaalsetele arengutele. Kuigi toonane ideoloogiline raamistik on kirjeldustes tajutav, pakub raamat siiski väärtuslikku ülevaadet ülikooli struktuurilistest ja sisulistest muutustest enam kui kuue aastakümne jooksul. „Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982“ kolmas osa on asendamatu allikas neile, kes soovivad mõista kõrgkooli rolli Eesti kultuuri- ja teadusloos 20. sajandil.