Tartu Ülikooli ajalugu 1632-1982 2. osa. 1798-1918

„Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982“ teose teine osa hõlmab ajavahemikku 1798–1918, käsitledes ülikooli tegevust alates selle taasavamisest keiserliku ülikoolina kuni Esimese maailmasõja ja Vene keisririigi lagunemiseni. Periood on määrava tähtsusega nii Tartu Ülikooli arengus kui ka laiemalt teadus- ja hariduselu kujunemisel Eestis. Teoses analüüsitakse ülikooli sisemist korraldust, teaduskondade kujunemist, õpetamismetoodikat ning teadustöö laienemist, samuti ülikooli rolli Läänemere provintside ja Vene impeeriumi haridussüsteemis. Tähelepanu all on ka õppejõudude ja üliõpilaste rahvuslik koosseis ning selle muutumine ajas.

Teose üks keskseid telgi on ülikooli saksakeelse perioodi mõtestamine ning hilisem üleminek vene õppekeelele 1890ndatel. Sellest tulenevad konfliktid ja muutused õppe- ja teadustöös on kirjeldatud faktitäpselt ning toetusena on kasutatud hulgaliselt arhiiviallikaid, statistilisi andmeid ja toonaseid dokumente. Lisaks formaalsetele muudatustele jälgitakse ka ülikooli kultuurilist ja ühiskondlikku rolli: selle mõju Eesti haritlaskonna ja rahvusliku liikumise kujunemisele, seosed trükikultuuri ja seltsiliikumisega. Eraldi käsitletakse Tartu kui ülikoolilinna arengut ja tudengielu eri kihistusi.

Teose koostajateks olid ajaloolased, kelle töö põhines Eesti NSV Teaduste Akadeemia ja Tartu Ülikooli arhiivimaterjalidel ning varasemal historiograafial. Raamat on osa ulatuslikust uurimuslikust sarjast, mille eesmärgiks oli anda süsteemne ülevaade Eesti vanima ülikooli arenguloost. Teine osa on väärtuslik allikas kõigile, kes huvituvad Eesti kõrghariduse, teadusajaloo ja kultuurilise kujunemise protsessidest 19. sajandil ning esimesel iseseisvumise eelõhtul. See on teos, mis peegeldab ajastu keerukust, ülikooli autonoomia muutuvat staatust ning hariduse ja poliitika tihedat põimumist.