Kurat kargas pähe

Tarmo Tederi novellikogu „Kurat kargas pähe“ sisaldab lühivorme, mis vaatlevad elu äärealadel ja inimese sisemises segaduses. Need lood keskenduvad sageli tegelaste igapäevastele rabelemistele, läbikukkumistele ja moraalsele ebakindlusele, tuues esile olukordi, kus inimene jääb iseenda ja teda ümbritseva maailmaga hätta. Teder ei otsi oma tekstides ilustatud vorme ega lunastavaid lahendusi – tema proosa on toore aususega läbitud ja keeleliselt tihe, mõjudes ühtaegu dokumentaalselt ning groteskselt.

Kogu temaatika liigub paiguti alkoholismi, sotsiaalse lagunemise ja sisemise kõlbelise kompassi häälestumise piirimail. Tegelased, kes oma töös, perekonnas või suhetes ei leia tuge ega rahuldust, triivivad läbi elu kas apaatias või sisemise trotsi ajel. Oluline osa novellides on Tederile iseloomulikul eneseiroonial ja absurdi tajumisel – olgugi et käsitletud situatsioonid on sageli traagilised, on need edasi antud vaoshoitud, kuid teravapilgulise huumoriga. Need elemendid annavad teosele laiemas plaanis isegi ühiskonnakriitilise mõõtme, olles samas tugevalt juurdunud isiklikus kogemusruumis.

Tarmo Teder (sündinud 1958) on eesti kirjanik, kriitik ja ajakirjanik, kelle loomingu keskmes on sageli väikekodanlik maailm, selle pinged ja sisemine lagunemine. Ta on kirjutanud romaane, novelle, esseid ja kultuurikriitikat ning tema stiili iseloomustab sarkasm, täpne detailitaju ning empaatia ühiskonnast kõrvale jäänud inimeste vastu. Tederi tekstid toovad nähtavale inimese haavatavuse, kuid teevad seda ilma sentimentaalsuseta, sageli läbi isikliku elukogemuse ja avameelsuse. „Kurat kargas pähe“ kuulub tema varasema loomingu hulka ning kujundas olulisel määral tema positsiooni 1990ndate eesti kirjanduses.