Keedetud hinged

Tarmo Tederi romaan „Keedetud hinged” kujutab elu äärealadel – nii geograafiliselt kui vaimselt. Teose tegevus toimub 1990. aastate Eestis, ajas, mil ühiskondlikud muutused ja isiklikud kriisid põimuvad keerukaks taustaks üksikisiku ellujäämisvõitlusele. Peategelaseks on endine ajakirjanik, kes on kaotanud töö ja jäänud elu hammasrataste vahele. Tema päevad kulgevad mööda Tallinna keldripubisid ja öömajade seinu, kus kohtab samasugusesse seisundisse langenud inimesi. Läbi alkoholi ja vaimse rabelemise otsib ta kohta, kuhu kuuluda – või vähemalt võimalust mingikski selguseks kaoses.

Romaani keelekasutus on robustne, aus ja vahetu. Teder loob pildi keskkonnast, kus lootus on hapram kui igapäevane viinapudel, ning kus tegelased on ühtaegu traagilised ja koomilised, kuid alati inimlikud. Tekst on tugevalt realistlik, kuid kohati kaldub groteski ja absurdi suunas, paljastades teravalt ühiskonna nihestusi. „Keedetud hinged” ei keskendu üksnes joomisele ja allakäigule, vaid püüab lahti mõtestada ka moraalse ja vaimse tühjuse, mis jääb järele siis, kui vana maailm on lagunenud ja uus pole veel jõudnud kuju võtta. Autor suudab väheste detailide ja nappide dialoogidega edasi anda seisundit, mida sõnadega väljendada ongi raske.

Tarmo Teder on eesti proosakirjanik ja kriitik, kelle loomingut iseloomustab terav sotsiaalne närv ja oskus näha huumorit ka kõige süngemates olukordades. Ta on töötanud ajakirjanikuna ja avaldanud nii novelle kui romaane, mis sageli keskenduvad inimeksistentsi äärealadele ja ühiskondlike muutuste mõjule indiviidi teadvuses. „Keedetud hinged” kuulub tema olulisemate teoste hulka, olles valus ja vahetu sissevaade eludesse, millest tihti mööda vaadatakse.