Jääloss

Tarjei Vesaasi novellikogumik „Jääloss“ koondab endas mitu lugu, millest igaüks uurib inimese sisemaailma ja tema suhteid ümbritsevaga. Kogumikus leiduvad jutud „Sünnipäev“, „Laupäeva õhtu“, „Sula“, „Imelik tunne“, „Hoggeti hobune“ ning nimilugu „Jääloss“. Tekstid on kirjutatud Vesaasile omases poeetilises ja samas lihtsas keeles, kus argised olukorrad saavad sümbolistliku ja sügavama tähenduse. Novellide keskmes on tunded ja seisundid, mille kaudu autor avab nii üksikisiku kui ka kogukonna elu, sidudes igapäevase erilise tundlikkusega.

Pealkirjaga „Jääloss“ tähistatud jutt on kogumiku üks mõjuvamaid. See lugu toob lugeja ette külma ja kauni looduspildi, mis samal ajal sümboliseerib inimeste hingeseisundeid. Jääst ja veest loodud loss on ühtaegu kaduv ja lummav, tähistades lapsemeelsuse, sõpruse ja salapärase eluõppetunni haavatavust. Ka teistes lugudes esitab Vesaas tegelasi, kes seisavad silmitsi muutuste, igatsuse või arusaamatusega, ning paneb neid ja lugejat mõtlema elu hapruse üle. Nii sünnib tekstidest omamoodi poeetiline tervik, kus loodus ja sisekaemus põimuvad.

Tarjei Vesaas (1897–1970) oli norra kirjanik, keda peetakse 20. sajandi Põhjamaade kirjanduse suurkujuks. Ta sündis ja elas kogu elu Telemarki maakonnas, kus teda ümbritses rikkalik rahvakultuur ja loodus. Vesaasi loomingut iseloomustab lihtne, kuid sümbolirohke stiil, kus olulisel kohal on looduse ja inimese vaheline side. Tema tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid „Linnud“ ja „Jääloss“, kuid ta kirjutas ka rohkelt novelle ja luulet. Vesaasi tekstid on mõjutanud paljusid lugejaid ja kriitikuid oma poeetilise intensiivsuse ja universaalsete teemade käsitlusega, kinnistades tema koha Euroopa kirjanduse klassikute seas.