Imelik tunne

Tarjei Vesaase jutukogu „Imelik tunne“ koondab lühivorme, milles Norra üks olulisemaid 20. sajandi kirjanikke käsitleb inimeseks olemise paradokse: hirmu ja igatsuse põimumist, üksindust, mis võib olla nii rõhuv kui vabastav, ja lapsepilgu avastavat tundlikkust. Need lood on kirjutatud nappide, peaaegu kõheldes valitud sõnadega, mis loovad tiheda ja sugestiivse atmosfääri. Vesaasele omane on liikumine tegelikkuse ja vaimse sümboolika piiril — lihtsad olukorrad, nagu kohtumine võõraga, vaikus suletud ukse taga või ootamatu lumevaip, muutuvad eksistentsiaalseteks kogemusteks, kus inimese sisemaailm avardub või pudeneb koost.

Kogu keskmes on tegelased, kes sageli alles otsivad keelt või viisi, kuidas maailmaga suhestuda. Lapsed, noorukid ja tundlikud täiskasvanud liiguvad jutustustes vaevumärgatavalt, justkui varjuna, ja nende emotsioonid väljenduvad pigem meeleolu, looduse või vaikuse kaudu kui selge sõnaga. Selles peitub Vesaase suur oskus — ta ei ütle üleliia, vaid jätab ruumi aimdusele, loovale lugejale, kes oskab tühikuid tunnetada. Jutustustes segunevad põhjamaine loodus, tundetäpsus ja metafüüsiline kahtlus, mis teevad kogu nii luuleliseks kui häirivaks, kuid ka äratundmist pakkuvaks.

Tarjei Vesaas (1897–1970) oli norra proosakirjanik ja luuletaja, kes on eesti lugejale tuntud eelkõige romaanidega nagu „Jääloss“ ja „Linnud“. Tema looming on tihedalt seotud Norra maastiku ja murdekeelse mõtlemisega, kuid selle tähendusulatus ületab rahvuslikkuse piire. Vesaase stiil on vaoshoitud, kuid samas äärmiselt intensiivne; ta otsib alati inimkogemuse keskset tuuma. „Imelik tunne“ on hea näide tema lühivormidest, mis kannavad sama sisemist kaalu kui romaanid, olles oma vaiksel viisil mäekõrgused tekstid, mis jäävad lugejaga veel kauaks pärast viimast lehekülge.