Minu Valgevenemaa

Tarass Hadkevitši teos „Minu Valgevenemaa” on isiklikus võtmes kirjutatud reisikirjanduse ja esseistika piiril liikuv tekst, mis tutvustab lugejale Valgevene maastikke, inimesi, ajalugu ja kultuuri läbi autori subjektiivse kogemuse ja vaatluste. Raamat kuulub Eesti Raamatu 1960. aastate algatusse tutvustada lugejatele Nõukogude Liidu liiduvabariike mitte ainult ametlike andmete, vaid ka kirjanduslikult vahendatud muljete kaudu. Hadkevitš viib lugeja rändele mööda Valgevene linnu ja külasid, põigates sisse ajaloolistesse paikadesse, looduskaunitesse piirkondadesse ning jagades kohtumisi kohalike elanikega.

Teose keskmes ei ole pelgalt geograafiline kirjeldus, vaid kultuuriline tunnetus – autor rõhutab Valgevene rahva töökust, rahulikku elurütmi ja tugevat sidet oma maa ning minevikuga. Korduvalt tulevad esile motiivid sõjast, ülesehitustööst ja rahvuslikust eneseteadvusest, mida Hadkevitš esitab tollasele ajale iseloomulikult ideoloogiliselt sobivas võtmes. Samas on tunda, et kirjutaja püüab näha kaugemale üldistustest, tuues esile isiklikke muljeid, kogetud hetki ja kultuurilisi peensusi, mis annavad raamatule teatud intiimse tooni. Lugudes on kirjeldatud nii Minskis nähtut kui väiksemates asulates kogetut, sidudes need laiemaks arusaamaks Valgevenest kui rahulikust, töökast ja kultuuri väärtustavast maast.

Tarass Hadkevitš on vähem tuntud autor, kelle looming on tihedalt seotud publitsistikaga ja rahvastevahelise sõpruse ideoloogilise edendamisega Nõukogude Liidu kontekstis. „Minu Valgevenemaa” on selles mõttes tüüpiline näide oma ajastu reisikirjandusest, mis kombineerib isiklikke tähelepanekuid ja parteilisele sõnumile vastavaid rõhuasetusi. Tänapäeval on see teos ajaloodokumendina huvitav allikas, mis peegeldab nii Valgevene eluolu 1960. aastatel kui ka toonast kirjanduslikku suundumust tutvustada „vennasvabariike” kultuurilise ja emotsionaalse lähedustunde kaudu.