Itta, vastu keskööle

Tanith Lee teos „Itta, vastu keskööle“ jutustab loo, mille ajaliseks ja ruumiks on ebamäärane ja muutlik maailm, mis järgib omaenda seaduspärasusi. Peategelaseks on noor tüdruk nimega Itta, kelle teekond viib ta järjest kaugemale tuttavast ja määratletavast. See liikumine ei toimu ainult maastikul, vaid ka tema enda sees. Itta liigub läbi paikade ja olukordade, kus piir reaalse ja kujuteldava vahel on hägune. Teda ümbritsevad tegelased, kelle motiivid ja olemus ei allu kiiresti loetavatele mustritele. Ruumid, kus tegevus aset leiab, ei ole pelgalt taust, vaid osalevad loos – nad reageerivad, peegelduvad ja nihestavad tähendusi.

Teksti ülesehitus ei järgi klassikalist süžeed, vaid areneb fragmentide, korduste ja ümberpööramiste kaudu. Itta kohtumised ja valikud viitavad kaotatud teadmisele, mille taastamine on võimalik vaid läbi kogemuse. Samas ei ole selge, kas see teadmine on kunagi olemas olnud või on see alles kujunemas. Lugu ei anna juhtnööre ega suuna lugejat selge lahenduseni, vaid liigub pinge ja ootuse suunas, mille sisu jääb osaliselt varjatuks. Teekond „vastu keskööle“ on liikumine mitte ainult ajas, vaid ka olekus – piiripealses hetkes, kus päev ja öö, valgus ja pimedus, lapsepõlv ja täiskasvanuiga kattuvad lühikeseks ajaks.

„Itta, vastu keskööle“ ei ole jutustus eesmärgist, vaid kohalolust. See on rännak, milles sõnad, motiivid ja kujundid moodustavad võrgustiku, kus tähendus ei kinnistu lõplikult. Lugeja ei leia siit juhiseid ega kinnitust, küll aga võimaluse viibida loos, mis ei lase end sulgeda üheks tõlgenduseks. Tanith Lee ei esita vastuseid, vaid loob ruumi, kus küsimused ise hakkavad nihkuma. Itta ei ole tee lõpuni käinud, kuid ta liigub – iga sammuga sügavamale omaenda loo sisse.