Itta, vastu keskööle

Dekteon avas silmad. Ta nägi läbi silmile langenud ruugete juuksesalkude punetavat sügismetsa. Läbi puude kumas külm punane päike. Dekteon oli kogu öö ühe külje peal maganud ja nüüd oli tal keha valu täis. Talle meenusid koerad. Kuid ümberringi oli vaikne ning ta rahunes. Dekteonile tuli meelde, ta oli lamanud rõskes pimeduses külma kiviplaadi all Ja tema pea kohal olid haukunud koerad. Nüüd oli ta metsas, mitte maa all. Ta ei mäletanud, kuidas ta siia oli saanud...