Rahvapärane arhitektuur. Monograafia

Tamara Habichti monograafia „Rahvapärane arhitektuur” kuulub sarja „Eesti Rahvakunst II” ning on põhjalik uurimus Eesti traditsioonilisest ehituspärandist. Teos annab süsteemse ülevaate asulate kujunemisest, taluõuede struktuurist ja nende funktsionaalsetest osadest. Autor käsitleb nii ehitusmaterjale ja -tehnikaid kui ka konkreetseid hoonetüüpe, alates elamutest ja suvekodadest kuni saunade, aitade, lautade, küünide ja võrgumajadeni. Eraldi tähelepanu on pööratud rehemajadele, keldritele, sepikodadele ja vesiveskitele, mis moodustasid olulise osa maaelu toimimisest. Teksti täiendavad joonised ja fotod, mis illustreerivad arhitektuurivormide arengut ja mitmekesisust.

Raamat on üles ehitatud temaatilise jaotuse alusel, mis annab lugejale võimaluse jälgida rahvapärase arhitektuuri eriilmelisi tahke tervikliku süsteemina. Autor näitab, kuidas kohalikud olud, loodusvarad ja kogukondlikud vajadused kujundasid hoonete ehitust ja kasutust. Samuti toob ta esile ehitustraditsioonide seose laiemate kultuuriliste ja sotsiaalsete nähtustega. „Rahvapärane arhitektuur” on seega ühtaegu teaduslik käsitlus ja visuaalselt haarav teos, mis talletab teadmisi Eesti taluarhitektuuri arengust ja püsiväärtustest. Raamatus sisalduv rikkalik pildimaterjal toetab kirjeldusi ning muudab teose ligipääsetavamaks ka laiema lugejaskonna jaoks.

Tamara Habicht (1926–2013) oli eesti kunstiajaloolane ja etnograaf, kelle uurimistöö keskendus rahvakunstile ja arhitektuurile. Ta töötas pikka aega Eesti Rahva Muuseumis ning avaldas mitmeid monograafiaid ja artikleid, mis käsitlesid rahvapärase ehituse ja kunstilise pärandi eri aspekte. Habichti teadustöö on jätnud sügava jälje Eesti etnograafiasse ja kunstiajalukku, pakkudes nii teaduslikke andmeid kui ka kultuuripärandi väärtustamist. „Rahvapärane arhitektuur” kuulub tema olulisemate teoste hulka, sidudes endas põhjaliku uurimistöö, pildilise materjali ja kultuuriloolise süvitsi mineku, mis on väärtuslik nii uurijatele kui ka pärandi huvilistele.