Tallinn. Fotoalbum

1974. aastal Eesti Raamatu kirjastuse välja antud „Tallinn. Fotoalbum“ on visuaalne sissevaade Eesti pealinna ilmesse 20. sajandi teisel poolel. Album keskendub peamiselt Tallinna ajaloolisele vanalinnale, kuid ulatub ka kesklinna ja äärelinnade olulisemate paikadeni, pakkudes mitmekesist pilti linna arhitektuurist, tänavaelust ja olustikust. Pildikeel on ajastule iseloomulik – vaoshoitud, kompositsiooniliselt tasakaalukas ja sageli dokumenteeriv, kuid paljudel juhtudel ka poeetilise väljenduslaadiga. Fotode kõrval leidub lühikesi selgitusi eesti, vene, inglise ja saksa keeles, mis viitab teose kavatsusele kõnetada laiemat, ka rahvusvahelist publikut.

Pildid liiguvad tuntud Tallinna maamärkidelt – Raekoja platsilt, Toompealt ja Pika Hermanni tornilt – edasi linnaosade kaupa, jäädvustades ka pargid, sadamaala, turud ja elamurajoonid. Esile tulevad ka kultuuri- ja haridusasutused, nagu teatrid, ülikoolid ja raamatukogud, mis olid tollal olulised ideoloogilised ja ühiskondlikud institutsioonid. Vaated on valdavalt päevasel ajal jäädvustatud ning suuresti inimestest elavad, kajastades linna kui toimivat ja arenevat keskkonda. Mõnel leheküljel leiab ka hooajalisi motiive – lumesajus vanalinn või kevadine Kadrioru park –, mis lisavad albumile ajarütmilist mõõdet.

Fotoalbumi autoriteks olid eri perioodidel tegutsenud Eesti kutselised fotograafid, kes töötasid ajakirjanduses, kirjastustes või vabakutselisena. 1970. aastate taoline album oli üks võimalusi jäädvustada ja levitada pealinna kuvandit, mis sobitus toonasesse Nõukogude esteetika- ja arengudiskursusesse. Kuigi teos kannab osaliselt ideoloogilisi jooni – Tallinna kui „sotsialistliku linna“ kuvand –, jääb selle väärtus tänapäeval pigem ajalooliseks ja dokumenteerivaks. Album peegeldab linna, mis oli samal ajal nii rahvuslikus kui poliitilises mõttes eriline ja mille visuaalne olemus oli läbi pildi detailide säilitatud järgnevatele põlvkondadele.