Kartoteek. Veider vanake

Tadeusz Różewiczi näidendikogumik „Kartoteek. Veider vanake“ toob eesti lugejani kahe poola avangardistiili esindaja olulisema näidendi, milles segunevad eksistentsiaalne äng, mälu fragmenteeritus ja modernse elu absurdsus. Pealkirjatekst „Kartoteek“ („Kartoteka“) on üks Różewiczi tuntumaid lavatekste, kus peategelane — Noormees — lamab voodis, samal ajal kui tema ümber ilmuvad ja kaovad tegelased minevikust ja olevikust: ema, isa, õpetaja, armastatu, sõdurid. Tegelased astuvad stseeni, räägivad oma repliigid, kaovad taas. See katkestatud rütm peegeldab killustunud mälu ja sõjajärgse inimese eksistentsiaalset tühjust, kus suur narratiiv on lagunenud ning järele on jäänud vaid häältemüra ja sisemine tühjus.

„Veider vanake“ on lühem, kuid mitte vähem mõjus tekst, mis keskendub inimeksistentsi piiridele ja keele kokkukukkumisele. Tegelased liiguvad pealtnäha mõttetus, kuid täpse koreograafiaga rütmis, mille all peitub rahulolematus ja võõrandumine. Mõlemas näidendis on oluline just see, mis jääb ütlemata, ning see, kuidas keeleline ja lavaline struktuur ei toimi enam klassikalise dramaturgia reeglite järgi. Różewiczi tekstid ei paku lohutust ega selgust, vaid peegeldavad modernistlikku maailmatunnetust, kus inimene seisab silmitsi iseenda mõistmatusega.

Tadeusz Różewicz (1921–2014) oli üks mõjukamaid poola luuletajaid ja näitekirjanikke pärast Teist maailmasõda. Tema looming on sügavalt mõjutatud sõjakogemustest ja moraalsest kaosest, mida tõi kaasa 20. sajandi keskpaik. Tema näidenditega lõhuti traditsioonilise draama vormi ning toodi esile eksperimentaalsus ja avangard, mis kõnetas tugevalt sõjajärgset Euroopa intellektuaalset kliimat. „Kartoteek“ ja „Veider vanake“ on mõlemad tähtsad tekstid Różewiczi dramaturgilises pärandis, pakkudes lugemiselamust neile, kes hindavad mõttetihedat, sümbolistlikku ja vormiliselt uuenduslikku teatriteksti.