Karma-jooga

„Karma-jooga“ on Swami Vivekananda teos, mis keskendub jooga harule, mille aluseks on tegutsemine ja teenimine ilma isikliku kasu ootamata. Raamat selgitab, kuidas igapäevaelu ja töö võivad olla vaimse praktika osa, kui neid tehakse siiralt ja omakasupüüdmatult. Vivekananda rõhutab, et tõeline karma-jooga tähendab pühendumist teiste abistamisele isegi siis, kui ollakse ise raskustes või kui head teod ei leia vastutasu. Oluline ei ole mitte väline tulemus, vaid hoiak ja meeleseisund, millega inimene tegutseb.

Teose peamised sõnumid puudutavad ego ületamist ja alandlikkuse kasvatamist. Vivekananda juhib tähelepanu, et iga heategu on eelkõige võimalus harjutada enda sisemist arengut. Ta toob esile paradoksi: lihtne võib tunduda loobuda maisest elust ja elada erakluses, kuid palju keerulisem on jääda pühendunuks pere- ja tööelus, käitudes seal ausalt ja õiglaselt. Seetõttu on karma-jooga tee mõeldud kõigile – see ei nõua eraklikku eluviisi, vaid oskust näha vaimset tähendust igapäevastes tegudes ja suhetes.

Swami Vivekananda (1863–1902) oli India filosoof, õpetlane ja vaimne juht, kes mängis keskset rolli hinduismi tutvustamisel lääne maailmale. Ta oli Ramakrishna õpilane ja tema õpetuste levitaja, pannes aluse Ramakrishna missioonile. Vivekananda tuntus kasvas pärast tema esinemist 1893. aasta Maailma usundite parlamendis Chicagos, kus ta kõneles religioonide ühtsusest ja universaalsest vaimsusest. Tema teosed ja loengud, sealhulgas „Karma-jooga“, „Bhakti-jooga“ ja „Raja-jooga“, on aidanud kujundada kaasaegset arusaama joogast kui terviklikust elufilosoofiast.