Miks minagi ei võiks. Luulet aastaist 1976-2017

Sven Maanso kogu „Miks minagi ei võiks. Luulet aastaist 1976–2017“ koondab üle nelja aastakümne valminud luuletusi, pakkudes läbilõiget autori kujunemisest, eluhoiakutest ja poeetilisest hääletoonist. Tegemist on retrospektiivse valikuga, kus kõrvuti leidub nii noorpõlve otsingulist tundeluule kui ka hilisemat, elukogenumat ja mõtestavamat poeetikat. Kogu pealkiri kannab endas isiklikku küsimust ja väljakutset: miks ei võiks ka mina — väljendada, unistada, küsida, armastada? See eksistentsiaalne joon läbib suure osa kogumikust, olgu see nähtav siis enesekahtluses, ajatu iluiha otsingus või soovis kuuluda.

Maanso luule on otsekohene, ent mitte jõuline, pigem tagasihoidlikult filosoofiline. Tema tekstides leidub nii sotsiaalseid kui eksistentsiaalseid mõtisklusi, loodusvaatlusi, mälestuskatkeid ja inimsuhteid peegeldavaid kujundeid. Vormilt on luuletused sageli vabad või nappide rütmiliste raamistikuga, ent keeleliselt voolavad ja mõttele avatud. Eriti silmatorkav on autori oskus väljendada isiklikke kogemusi üldinimlikus plaanis — ilma liigse pateetika või retoriseerimiseta. Isegi siis, kui tekstis kõlab kaotus või pettumus, on selle all hoiak, mis pigem mõistab kui süüdistab, pigem vaatleb kui tõstab häält.

Sven Maanso, kes seni pole kuulunud tuntumate eesti luuletajate ringi, esitab end selle kogumikuga rahulikult ja tagasihoidlikult, ent kindlalt osana eesti luulemaastikust. Tema hääl ei püüa murda traditsioone ega vormida uusi koolkondi, kuid selles on kestvuse ja elu tajumise sügavust. „Miks minagi ei võiks“ on kogumik, mis ei taotle tähelepanu hüüdlause ega šokeeriva vormiga, vaid pakub lugejale midagi haruldasemat — vaikse, ent siira mõtiskluse aja ja olemise üle.