Pidu ilumüüri ääres

Kui Snorri tuppa astus, oli kohe näha, et majas valmistutakse külaliste tulekuks. See oli majas esimene peoõhtu; ometi tundus, nagu oleks eluase üle võtnud vanemate kombed samasugustes olukordades. Ohus oli tõttu, ootust, võib-olla õige pisut ärevustki. Kogu olelus näis suunatud selle poole, mis ees seisis.
Mehele õhkus vastu ka etteheidet liiga hilise kojutuleku pärast. Ta oli viibinud põhjustel, mis temast ei sõltunud. Mitte tema polnud teel olukorra peremees, vaid lõputu autoderodu, mis venis mööda Hverfisgatat ida poole, teised, kõrvaItänavaist ettepõikavad autod, punane tuli. Asfalt sätendas jäitest; reast välja trügimine oleks võinud ohtlikuks saada. Tal ei jäänud muud üle kui vooluga kaasa minna. Aga ta oli lohutanud ennast sellega, et rohkem kiirustada ei olnud võimalik. Seda valusam tundus talle nüüd süüdistus.
Etteheide jõudis kohale köögist, kus segunesid toidu- ja parfüümilõhnad. Vaikides võttis Snorri mantli seljast, tõmbas kotist pudeli välja: jäi köögiuksele seisma. Tema naine oli juba peovalmis. Ta seisis pliidi juures, käed potlide-kulpide kallal kärmesti askeldamas. Naise enesekindlus aina kasvas, sedamööda kuidas kerkis sein tema ja mehe vahel. Tahtmatult tundis Snorri nagu palju kordi varemgi, et tema on siin võõras. Peo korraldas ju naine. Mehe lapsepõlvekodus polnud kunagi pidusid korraldatud; seal pakuti inimestele lihtsalt süüa. Inimestele, kes pärinesid külast, kust tema vanemad olid ära kolinud; inimestele, kellel oli seljataga pikk rännak mööda külavaheteid ja kõht tühjaks läinud. Tema ema tõi ilma pikema jututa toidu lauale. Mille kunagi must dekolteeritud kleit seljas. Mille ilalgi selles saatuslikus õhkkonnas, just nagu oleks lauasistumine ammu ihaidatud lõppeesmärk pärast ebamugavaid peatuspaiku keldrites ja üürikorterites.
Täna õhtul oli tarvis maja näidata.
Naine vaatas ringi. Snorri pani pudeli kärmesti köögilauale.