Kahju, et me ei kohtunud

Romaan Kahju, et me ei kohtunud seab kokku kolm jutuliini ja ühe katkise vihje. Mackenzie, Sunna ja Maude kolivad ümberehitatud üürimajja, kus ühine postkast toob neile rebitud kirja, mis lubab vastuseid nende kadunud lähedaste kohta. Lugu liigub korterist kohvikusse, kellaajalistest vahetustest jälgimisgraafikuni, et näidata, kuidas juhuslikud naabrid moodustavad tööplaani: kes loeb kirjatükki, kes istub akna all, kes peab vestlust võõraga, et selgitada, kas kiri oli mõeldud temale. Nii kasvab jutustus uurimiskäiguks, mille rütmi määravad sammud, mida tegelased võtavad ette, mitte pelk ootus. Maja helid ja seletamatud juhtumid raamivad tegevust ning sunnivad tegelasi kontrollima, mis on tõend ja mis on hirm. Lõigud vahelduvad nappide tagasivaadetega, et lugeja näeks, kuidas eelnev vaikimine kujundab tänase otsuse rääkida, küsida, kohale minna või koju jääda.

Raamat käsitleb kadumise ja ruumi teemat. Iga peategelane hakkab sõnastama piiri, kust alates ta ei looda enam juhusele, vaid teeb kontrollitavaid samme: võrdleb kuupäevi, otsib mustrit, uuendab kirjelduse, peab meeles, mida teine ütles. Samal ajal kujuneb kolmikust ajutine tugivõrgustik, mis hoiab tasakaalus umbusu ja usalduse. Tekst hoiab toonis kerge vimka, kuid ehitab pinge kindla loogika järgi: uus fakt vähendab võimaluste hulka, vale vihje sunnib muutma plaani, järgmine vahetus kohvikus annab või ei anna kontakti. Maja kui ühine pind näitab, kuidas jagatud seinad ja ajad tekitavad vastastikuse vastutuse. Lõpplahendus ei luba kõike ümber hinnata korraga; see paneb tegelase valima, milline uks jääb avatuks ja milline jääb suletuks. Nii liigub romaan kadunud inimeste otsimisest enese selge sõnavara leidmise juurde.

Suzy Krause kirjutab kaasaegseid romaane, kus igapäevane olukord – postkast, korter, kohvik – muutub uurimisraamiks. Autor kasutab jaotatud jutustajahäält, lühikesi stseene ja korduvaid rekvisiite, et hoida tähelepanu tegevusel. Teda huvitab, kuidas võõrastest kujuneb ajutine meeskond ja millal huumor aitab pinget kanda. Eelmistes teostes on ta kasutanud sarnast võtet: väike praktiline samm vallandab ahela, kus tegelased vaatavad üle oma varasemad valikud ning nimetavad lõpuks selle, mida seni välditi. Krause väldib liigset sentimenti ning hoiab fookuse märkidel, mis on kontrollitavad: aeg, koht, ütlus, pilet, harjumus. Nii jääb teose tuumaks lihtne töökorraldus, mille abil peategelased liiguvad satuvast minevikust selgema oleviku suunas.