Mine, kuhu süda sind kutsub

Susanna Tamaro romaan „Mine, kuhu süda sind kutsub“ on üles ehitatud vanema naise kirjadena oma pojatütrele. Adressaat ise on teosest füüsiliselt eemal, mis rõhutab kirjutamise kui enesega rääkimise vajadust. Kirjade kaudu kujuneb jutustajast eluõhtu künnisele jõudnud inimene, kes püüab sõnastada oma elu peamisi kogemusi ja nende taga peituvaid valikuid. Kirjad ei taotle seletust, vaid korrastamist – mineviku ja oleviku vahelise suhte sõnastamist, milles ei ole selgeid piire ega lõplikke hinnanguid. Tegelane ei pöördu mitte ainult noore põlvkonna poole, vaid ka enda sisemise vajaduse poole saada mõistetud ja samal ajal mõista iseennast.

Romaani ajaline raamistik on ähmane – kirjad ei järgi kronoloogilist järjekorda, vaid liiguvad vabalt mälestuste, tunnetuste ja olukordade vahel. Isiklikud kahetsused, vaikimised, möödavaatamised ja hilisemad taipamised on põimunud püsiva sooviga jõuda mingi sisemise selgususeni. Tekstis ei ole narratiivset hoogu ega sündmustikulist pinget, selle asemel on aeglane ja vahelduv liikumine läbi eluetappide, suhete ja möödapääsmatute valikute. Lapsepõlv, emadus, armastused ja kaugenemised on märgitud mitte kui eluloolised faktid, vaid kui sisemised sõlmpunktid, mille tähendus muutub alles aastate möödudes.

„Mine, kuhu süda sind kutsub“ ei otsi vastuseid, vaid tunnistab küsimuste püsivust. Kirjade kirjutamine muutub ise tegevuseks, mille kaudu on võimalik kujundada distants ja samas taastada side. Lugeja ei saa valmis pilti, vaid killustunud, ent läbimõeldud fragmendid, mille kaudu on võimalik tajuda elu kui jada, kus juhus ja kavatsus vahelduvad ilma selge eristuseta. Teos ei paku suunda, vaid kutsub jääma kuulamise ja sõnastamise vahele, just sinna, kuhu sõnad sageli ei ulatu, kuid mille olemasolu on siiski tajutav.