Hõbedane sõna. Tarassik

Susanna Georgijevskaja teos „Hõbedane sõna. Tarassik“ koondab kaks lühiproosapala, milles autor keskendub lapse silmade kaudu nähtud maailmale. Mõlemad lood avavad lihtsate vahenditega sisemise tundlikkuse ja igatsuse järele selguse, hea sõna ja inimliku soojuse järele. „Hõbedane sõna“ on lugu sellest, kuidas keel ja kõne võivad kanda endas lohutust või hukkamõistu. Laps tajub täiskasvanute sõnu mitte ainult tähenduse, vaid ka tooni ja varjundite kaudu. Jutustuses kerkib esile keele jõud – see, kuidas üksainus fraas võib muuta maailma turvaliseks või ähvardavaks, olenevalt sellest, kuidas ja kellelt see tuleb.

„Tarassik“ on lihtne ja siiras lugu poisist, kelle elu keerleb väikese, ent temale olulise sündmuse ümber. See jutustus ei rõhuta sündmust ennast, vaid lapse sisemaailma: kuidas ta mõtleb, tunneb, ootab ja kardab. Tarassik on oma vanusele vastavalt avatud, siiras ja haavatav, ning Georgijevskaja laseb lugejal tunnetada maailma tema vaatenurgast – ilma üleliigse selgitamiseta, otse ja loomulikult. Autori lauseehitus on vaikne ja tähelepanelik, keskendudes rohkem meeleolule kui tegevusele. Mõlemad lood toovad esile lapse vaimse peenhäälestatuse ja täiskasvanute sõnade mõjude pika varju.

Susanna Georgijevskaja oli vene päritolu kirjanik, kelle loomingut iseloomustab empaatia ja tähelepanu lapse maailma vastu. Ta kirjutas peamiselt lastele ja noortele, kuid tema jutustused puudutavad sageli universaalseid teemasid – headus, mõistmine, üksildus ja lootus. Tema tekstides ei ole dramaatilisi pöördeid ega suuri sõnu, kuid igas lõigus peitub vaikne jõud, mis suudab lugejat kõnetada sõltumata vanusest. „Hõbedane sõna. Tarassik“ kuulub tema tundlikuma loomingu hulka, kus esiplaanil on inimese sisemine hääl ja vajadus olla kuuldud ning mõistetud.