Meemimasin

Susan J. Blackmore’i „Meemimasin” käsitleb inimmõtlemist ja kultuuri uue nurga alt, esitades evolutsioonilise hüpoteesi, mille keskmes on meemide – vaimsete üksuste, ideede, käitumismustrite ja kultuuriliste tavade – levik ja areng. Tegu on teoreetilise teosega, mis tugineb Richard Dawkinsi poolt 1970. aastatel tutvustatud meemi mõistele, kuid arendab seda edasi iseseisvaks seletusraamistikuks. Autor väidab, et inimesed ei ole pelgalt geenide edasikandjad, vaid ka meemide, kultuuriliste replikatsioonide kandjad ja tootjad. Selles vaates pole mõtlemine, loovus ega isegi isiksus pelgalt autonoomsed nähtused, vaid kultuurilise evolutsiooni tagajärg. Raamat esitab intrigeeriva küsimuse: kui palju sellest, mida me peame oma „minaks”, on tegelikult iseseisev, ja kui palju on lihtsalt paljundatav sisu, mis meid kasutab kui kandjat?

Blackmore läheneb teemale interdistsiplinaarselt, tuues näiteid psühholoogiast, bioloogiast, keeleteadusest ja religioonist. Ta argumenteerib, et meemide evolutsioon järgib sarnaseid põhimõtteid nagu bioloogiline evolutsioon: varieeruvus, paljundamine ja valik. Teos analüüsib, kuidas keele areng, tehnoloogia levik ja isegi eneseteadvus võivad olla meemide leviku kõrvalnähtused. Autor pakub välja, et inimese aju ja käitumismustrid on osaliselt kujunenud just meemide edukamaks levitamiseks. See vaade seab küsimärgi alla traditsioonilised arusaamad vabast tahtest ja individuaalsest agentlusest, rõhutades hoopis infot, mis inimestel „läbi käib”. Raamat ei ole siiski pelgalt teoreetiline – Blackmore püüab tuua ka empiirilist tuge, arutledes näiteks massimeedia, moevoolude ja religioonide käitumise üle meemilise vaatenurga kaudu.

Susan J. Blackmore on briti psühholoog ja teaduskirjanik, kes on tegelenud teadvuseuuringute, parapsühholoogia ja evolutsiooniteooriaga. Tema töö on sageli vaidlusi tekitanud just tänu sellele, et ta ühendab teaduslikku rangust filosoofilise spekulatsiooniga, püüdes mõtestada teadvuse ja isiksuse kujunemist läbi mittetraditsiooniliste optikate. „Meemimasin” on tema tuntuim teos, mis on tõlgitud mitmetesse keeltesse ning mõjutanud paljusid kultuuri ja vaimuteadustega tegelevaid mõtlejaid. Blackmore’i stiil on selgitav ja analüütiline, kuid samas julge – ta ei väldi vastuolulisi järeldusi, kui need toetuvad tema vaatepunktist loogilisele järeldusele. Selles teoses põimuvad teaduslik mõtlemine ja filosoofiline julgustus maailma teisiti näha.