Proua de Winter

Susan Hilli romaan „Proua de Winter” jätkab Daphne du Maurier’ kuulsa „Rebecca” sündmustikku, avades lugejale elu pärast Manderley hävingut. Teos algab hetkest, mil Max de Winter ja tema naine püüavad leida uut algust, kuid minevik ei lase end unustada. Tagasi Inglismaale naastes näivad nad otsivat lunastust ja rahu, ent õhustik on endiselt täis hirmu ja vaikseid kahtlusi. Hilli kirjutus toob esile Rebeccast järele jäänud vaimse kohalolu, mis elab edasi mälestustes ja süütundes, muutes ka uue elu katse painavaks ning paratamatult hukatuslikuks.

Romaani keskmes on psühholoogiline pinge, mis kasvab kahe tegelase sisemiste vastuolude ja nende ühise mineviku tõttu. Proua de Winteri sisemine monoloog paljastab tema ebakindluse ja hirmu, et mineviku varjud võivad taas kõike hävitada. Autor rõhutab, kui habras on turvatunne, kui see rajatakse eitusele ja vaikimisele. Inglismaa hallid maastikud, tühjad majad ja muutlik ilm loovad süngelt poeetilise tausta, milles tegelaste süü ja armastus põimuvad. Hill uurib vaikuse ja saladuste jõudu, mis võib tunda anda sama tugevasti kui otsene oht.

Susan Hill on inglise proosakirjanik, kelle looming hõlmab nii õuduse kui ka realistliku psühholoogilise draama valdkondi. Ta on tuntud teoste „The Woman in Black” ja „I’m the King of the Castle” autorina ning tema stiili iseloomustab atmosfäärne kujundlikkus ja täpne keelekasutus. Hill suudab luua tunde, et iga detail ja vaikus kannavad tähendust. „Proua de Winteris” ühendab ta traditsioonilise inglise gooti romaani võtted ja kaasaegse psühholoogilise analüüsi, luues järje, mis austab du Maurier’ algteost, kuid seisab kindlalt ka iseseisva kirjandusliku tervikuna.