Kevadkirkal aastaajal

Susan Hilli jutustus „Kevadkirkal aastaajal“ kujutab lühikeses, kuid mõjuvas vormis elu lõpusirgele jõudnud naise sisemist rännakut. Tegevus toimub Inglismaa väikelinnas, kus üksildane, eakas naine nimega Margaret istub haiglavoodis ja ootab surma. Teda külastavad mõned sugulased, tuttavad ja haiglapersonal, kuid suurem osa loost kulgeb Margareti enda mõtetes. Ta meenutab noorust, oma abielu, tööelu ja mitmeid valikuid, mida ta elu jooksul on teinud või tegemata jätnud. Vaikus ja mõtteline sisevestlus saavad loo peamiseks liikumapanevaks jõuks, mille kaudu avanevad lugejale elu habras loomus ning inimestevaheliste suhete keerdkäigud.

Teose tonaalsus on vaikne ja tagasihoidlik, kuid selle all peitub suur emotsionaalne sügavus. Hill ei paku dramaatilisi pöördeid ega sentimentaalset lahendust, vaid hoiab loo intiimse ja realistlikuna. Margareti elu ei olnud silmapaistev, ent just seeläbi saab jutustus üldinimliku mõõtme. Lugeja saab osa tema sisemisest leppimisprotsessist, katsetest leida rahu oma minevikuga ja teadmisest, et mõned küsimused jäävadki vastuseta. Aeglaselt kulgev narratiiv rõhutab elu lõpu väärikust ja vaikust, pakkudes võimalust kaasa mõelda, mitte lihtsalt kaasa tunda. Tekstis on olulisel kohal väiksed detailid – vaade aknast, kevadine valgus, haiglapadjale langenud tolmutera –, mis loovad ajatu atmosfääri.

Inglise kirjanik Susan Hill on tuntud eelkõige oma psühholoogiliselt peenekoeliste ja sageli melanhoolsete teoste poolest. Tema loomingus leidub nii kummituslugusid („Naine mustas“) kui ka süvitsi minevaid inimpsühholoogia kujutusi. „Kevadkirkal aastaajal“ erineb oma vaoshoituses ja meditatiivses laadis paljudest tema tuntumatest töödest, ent kannab samas autori iseloomulikku jälge – empaatiat ja teravat pilku inimese sisemaailma vastu. Hill suudab väheste sõnadega edasi anda palju, luues atmosfääri, kus elu ja surm eksisteerivad vaikses kooskõlas.