Maa peal

Sulev Kübarsepa luulekogu „Maa peal“ toob esile inimese seotuse looduse, töö ja igapäevaeluga, põimides argise tähelepaneku sügavamate tunnetuslike ja maailmavaateliste hoiakutega. Kogu pealkiri osutab juba algusest peale juurdumisele – luuletused on kindlalt seotud maiste asjade ja kogemustega, mis annavad tähenduse nii hetkele kui ka elukaarele tervikuna. Tekstides leidub nii vaatlusi aastaaegadest, maast ja ilmast, kui ka mõtisklusi aja, mälu ja töö tähenduse üle. Kujundikeel on sageli vaoshoitud ja konkreetne, vältides liigset sõnastust, ent saavutades seejuures oma mõju just nappuse ja täpsuse kaudu.

Kübarsepa poeesia keskmes on sageli inimene keset maastikku – mitte kangelasena, vaid töötegijana, vaatlejana, vahel ka lihtsalt kohalolijana. Paljudes luuletustes kõlab läbi vaikne, ent järjekindel hoolimine – olgu see suunatud maale, vanadele inimestele, kodukoha detailidele või mööduvale ajale. Kuigi teemade seas leidub ka eksistentsiaalseid toone, ei muutu tonaalsus kunagi raskepäraseks, vaid säilitab rahuliku, elujaatava mõõtme. Looduse kõrval on tähtsal kohal ka suhted ja isiklikud hetked, mis on edasi antud ilma sentimentaalsuseta, pigem vaikses kaemuslikus võtmes.

Sulev Kübarsepp (1934–2021) oli eesti luuletaja ja ajakirjanik, kelle looming jäi suuresti 20. sajandi teise poole eesti kirjanduse taustale, ent kelle hääles oli äratuntav oma toon – rahulik, sisekaemuslik ja püsiv. Ta avaldas mitmeid luulekogusid, milles püsis tähelepanu argil ja kohalolul, ilma et see muutunuks triviaalseks. Kübarsepa tekstides oli sageli tunda tugevat sidet looduse ja maaeluga, kuid mitte idealiseerivas võtmes, vaid vaatluses ja elamise sees olemises. „Maa peal“ on selle hoiakumaailma selge kandja – kogumik, mis seisab kindlalt vaikse sõna ja asjaliku tundlikkuse pinnal.