Rebane ja ingel

Sujata Bhatti luulekogu „Rebane ja ingel” toob eesti lugejani poeedi, kelle looming ühendab India, Euroopa ja Ameerika kultuuriruume ning liikuvust nende vahel. Bhatt, kes on sündinud Indias, kasvanud Ameerikas ja elanud Euroopas, käsitleb oma luules identiteeti, keelt, mälu ja kuuluvust viisil, mis on korraga intiimne ja universaalne. Kogu läbivaks teemaks on sisemine ja väline teekond – füüsiline liikumine ruumides ja maastikes, aga ka liikumine ajas ja mälus. Luuletekstides kohtuvad isiklikud mälestused ja kultuurilised motiivid: rebane kui metsikuse ja kavaluse kehastus ning ingel kui selguse ja õrnuse kandja on metafoorid, mis põimuvad autori enda elu ja kogemustega.

Bhatti keel on kujundlik, ent selge, tema luule rütm peegeldab nii inglise kui ka gudžarati keele mõju. Kogus leidub nii lühivorme kui ka pikemaid, meditatiivseid tekste, milles luuletaja peatub väikestel detailidel – lõhnadel, värvidel, häältearvudel –, andes neile sümboolse ja eksistentsiaalse mõõtme. Korduvalt tuleb esile küsimus keelest ja tõlkimisest: kuidas väljendada kultuuridevahelist kogemust keeles, mis on iseenesest kellegi teise oma? See keeleline ja kultuuriline piirideületus moodustab kogu ühe aluskihi. Bhatt ei esita luules mitte vastuseid, vaid püsivaid küsimusi kuuluvuse ja enesemääratluse kohta.

Sujata Bhatt (sündinud 1956) on rahvusvaheliselt tunnustatud luuletaja, kelle debüütkogu „Brunizem” pälvis kohe mitmeid kirjandusauhindu. Tema loomingut iseloomustab isikliku ja poliitilise, ajaloolise ja intiimse ühendamine. Bhatt kirjutab inglise keeles, ent on tugevalt mõjutatud oma emakeelest ja päritolust, millele ta pöördub luules ikka ja jälle. „Rebane ja ingel” on esimene tema kogumikest, mis eesti keelde tõlgitud, ja see avab akna maailma, kus erinevad kultuurid ei põrku, vaid peegelduvad teineteises, moodustades omanäolise, liikuva ja tundliku luulemaastiku.