Suitsutare 2. osa

„Suitsutare” teine osa on Eesti Vabaõhumuuseumi väljaanne, mis jätkab 1976. aastal ilmunud esimese kogumiku traditsiooni. Kui esmatrüki eesmärk oli talletada muuseumi rajamise ja ekspositsioonide kujundamisega seotud keskseid küsimusi, siis uues numbris keskendutakse juba muuseumi teadustööle ning etnograafilistele uurimistulemustele. Kogumik peegeldab ligi veerandsaja aasta jooksul toimunud arenguid, tuues lugejani nii ajaloolisi kui ka praktilisi käsitlusi, mis aitavad mõista Eesti talurahvakultuuri ning selle kajastamist muuseumikeskkonnas.

Sisukorra põhjal on teos üles ehitatud mitmekülgselt. Merike Lang kirjutab sissejuhatuse, asetades kogumiku konteksti kahe „Suitsutare” ilmumise vahel. Juta Saron tutvustab omakorda Veera Fuchsi artikleid, milles käsitletakse vallamajade arengut 19. sajandi teisel poolel ning magasiaitade ja magasilao olulisust külakogukondades. Samuti vaatleb Saron Muhu elu muutumist ning annab ülevaate eesti maarahva elumajadest 20. sajandi lõpul. Mihkel Leetmaa artiklid käsitlevad traditsioonilisi lubja- ja tõrvaahjusid ning pritsikuure, Gea Troska aga Rebala, Parasmäe ja Vandjala külade ajalugu ja ehitisi. Koos moodustavad need kirjutised ülevaatliku pildi etnograafilise uurimistöö teemadest ja tulemustest.

Kogumikul on tähtis koht Eesti Vabaõhumuuseumi teadustöö järjepidevuse kajastamisel. Artiklite kaudu saab lugeja aimu nii muuseumi kogude ja ekspositsioonide taustast kui ka laiemast etnoloogilisest ja ajaloolisest uurimistööst, mis seob paikkondlikke eripärasid ja üle-eestilisi arenguid. „Suitsutare” teine osa on seega ühtaegu nii uurimistöö tulemuste avaldamine kui ka dokumentatsioon, mis jäädvustab muutusi Eesti küla- ja taluelus ning muuseumi rolli selle pärandi vahendajana.