Viimane võimalus

Sue Vyneri „Viimane võimalus“ on lugu noortest, kelle elu on kaldunud tavapärasest kõrvale ja kelle edasine suund sõltub valikutest, mida nad ise veel lõpuni ei mõista. Tegevus toimub suletud kasvatusasutuses, kuhu satuvad noored, keda peetakse ühiskonna jaoks probleemseks. Nende taustad on erinevad, kuid ühine on kogemus hülgamisest, katkistest peresuhetest või olukordadest, milles täiskasvanute tugi on olnud ebapiisav või vastuoluline. Asutus, kuhu nad paigutatakse, ei ole karistusasutus klassikalises mõttes, kuid selle reeglid, rutiin ja pidev järelevalve loovad õhkkonna, kus isiklikud piirid ja vabadus on pideva vaatluse all.

Romaan liigub mitme tegelase vaatepunktist, tuues esile nii nende sisemised heitlused kui ka pingeid tekitava kooselu teiste noortega. Tüli, vaikimine, väljakutsed ja lühiajalised liidud vahelduvad rütmis, kus vastuseis ja sõltuvus põimuvad. Mõned püüavad süsteemi trotsida, teised kohaneda. Õpetajad ja kasvatajad jäävad sageli taustale – nad on küll kohal, kuid mitte alati osalejad selles, mis noorte vahel tegelikult toimub. Tekst ei paku selgeid lahendusi ega võimalda lugejal võtta kõrvaltvaataja positsiooni; pigem juhatab see tähelepanu sellele, millised mehhanismid kujundavad valikuid, kui tugivõrgustik on nõrk või puudub.

„Viimane võimalus“ ei räägi ainult asutusest või selle reeglitest, vaid sellest, mida inimene vajab, et uuesti alustada. See ei tähenda tingimata suurt pööret või dramaatilist muutust, vaid võimalust – võimalust teha midagi teisiti, isegi siis, kui kõik senine on suunanud vastupidisesse. Lugu ei lahenda seda, kas antud võimalus on piisav, vaid avab selle tingimused, kus muutus võiks olla võimalik. Iga tegelane liigub selle piiri suunas isemoodi – mõni lähemale, mõni kaugemale.