Sina maga, mina pesen nõud

Jutustus toob lavale vana mehe hääle, kes jutustab argistest toimingutest, rändest ja lähedusest. Tekst liigub lühikestes pilditsüklites: kohtumised, katkised plaanid, mõni repliik, paus. Rõhk on liikumisel linna ja mälestuse vahel. Nõude pesemine ei ole sümbol, vaid tegu, mis hoiab koos igapäeva ja teise inimese. Lugu ei taotle suurt sündmust, vaid vaatab, kuidas käsi ulatub teise poole, kuidas vaiksed otsused määravad päeva kulu. Iga lõik on väike stseen, mida saadavad autori joonistused; pildid ei selgita teksti, kuid märgivad selle rütmi. Jutustaja küsib harva “miks”, pigem näitab “kuidas”: kuidas öelda head ööd, kuidas teha ruumi teise harjumustele, kuidas hoida au sees mälu, mis eksib. Nii koorub raamatust tasane dialoog eluga, kus teesid ei esitata, vaid proovitakse lahti hoida akent ja ukseava.

Eesti väljaanne toob teksti lugejani sarjas Loomingu Raamatukogu. Rootsi keelest on tõlkinud Ülev Aaloe; saatesõna on kirjutanud Anu Saluäär. Tõlge hoiab lühikese lause, katkestuse ja kõrvalevaate koostoimet, mille peal teos töötab. Peatükid ei jookse lineaarseks süžeeks, vaid koonduvad väikestest olukordadest: bussipeatus, aknalaud, köögilaud, haiglauks. Suhe on kohal tegudena: mina koristab, sina puhkad; mina lähen, sina ootad; mina unustan, sina tuletad meelde. Tekst ei laienda stseene üle tarviliku, ent jätab lugejale hingamisruumi. Joonistused loevad kaasa, sest tõstavad esile vaikuse ja kõrvalpilgu. Saatesõna juhatab lugeja autori meetodi juurde: mitte tõlgendada, vaid talletada kõrvuti irooniat ja kainet tähelepanekut. Nii jääb jutustuse tuumaks harjumuse, kaotuse ja ligiolekuga toimetulek – mitte suur lahendus, vaid tavapärane tegu, mis püsib.

Stig Claesson (1928–2008), kunstnikunimega Slas, oli rootsi kirjanik ja illustreerija. Ta esitas sageli jutustaja, kes kannab autori varju ja liigub maailma nurkades ilma tõstetud hääleta. Claessoni proosas on tähtis rutiin ja kohanemine; olukord sünnib dialoogist, mitte väitest. Eesti keeles on talt varem ilmunud „Kes armastab Yngve Frejd“; käesolev jutustus jätkab sama hoiakut, tuues teksti kõrvale autori joonistused. Claesson hoidub deklaratsioonist. Ta paneb tegevused ritta, laseb lugejal teha järelduse ning jätab ruumi eksimusele. Sellest kujuneb kirjutus, mis toetab tähelepanu, lubab rütmil langeda ühtlaseks ja jätab meelde detaili: sõrmed taldrikul, pilk aknast, lubadus pesta nõud, kuni teine saab puhata.