Keemik

Stephenie Meyeri põnevusromaan „Keemik“ toob lugeja ette maailmast varju jäänud peategelase, endise valitsusagendi, kes on sunnitud pidevas põgenemises elama. Nimekiri, keda võib usaldada, on lühike või olematu. Ta on spetsialist valulike kuulamismeetodite alal, kuid töö, mida ta tegi riigi heaks, muutus ohtlikuks just siis, kui ta ise sihtmärgiks sai. Peategelane, kelle nime lugeja esialgu ei teagi, vahetab sageli elukohta ja identiteeti, hoides end varjus nende eest, kes kunagi teda tööle palkasid. Kui talle pakutakse võimalust taas tööle asuda ja ennast puhtaks pesta, võtab ta selle vastu ettevaatliku lootusega, et saab normaalse elu juurde tagasi pöörduda.

Romaani keskne konflikt kujuneb siis, kui naine satub silmitsi tõega, mis seab kahtluse alla kõik, mida ta on uskunud nii enda kui ka oma tööandjate kohta. Ta kohtab inimest, kes ei mahu tema harjumuspärasesse skeemi, ning see suhe hakkab muutma tema maailmataju. Meyer kombineerib tegevust ja psühholoogilist pinget, luues tegelaskujusid, kelle haavatavus ja tarkus kujunevad aeglaselt. „Keemik“ ei ole pelgalt tempokas põnevuslugu, vaid ka küsimus usaldusest, identiteedist ja lunastusest. Peategelase vaatenurgast jutustatud lugu keskendub sisemisele arengule sama palju kui ohtudele välismaailmas, rõhutades, et suurimad muutused toimuvad sageli inimese enda sees.

Stephenie Meyer sai rahvusvaheliselt tuntuks oma „Videviku“ saagaga, kuid „Keemik“ märgib pööret tema loomingus – siirdumist ulme ja romantika juurest realistlikuma, poliitilise pingega põnevuskirjanduse suunas. Ta on osav loo ülesehitaja, kelle tegelased liiguvad aeglaselt ja kindlalt sügavama isikliku mõistmise suunas, isegi siis, kui neid ümbritsev maailm on reetlik ja vägivaldne. „Keemik“ tõestab, et Meyer suudab kirjutada ka väljaspool noortefantaasia žanri, tuues esile naistegelase, kes on sama intelligentne kui ohtlik, ning kelle keerukas iseloom muudab loo mõjusaks ja meeldejäävaks.