Pimedate planeet

Stephen Kuusisto mälestusteraamat „Pimedate planeet“ on isiklik ja avameelne sissevaade pimeda inimese maailma, mis kujuneb korraga nii üksildaseks kui ka rikkalikuks kogemuseks. Autor, kes sündis enneaegsena ja jäi sünnivigastuse tõttu praktiliselt pimedaks, kirjeldab oma kasvamist maailmas, mis eeldab nägemist kui normaalsuse mõõdupuud. Teoses vahelduvad lapsepõlve meenutused ja täiskasvanu teekond enese aktsepteerimise suunas. Kuusisto ei püüa oma seisundit heroiseerida ega romantiseerida, vaid jutustab otsekoheselt, millist mõju on avaldanud varjamine, häbi, hirm ja lõpuks leppimine oma nägemispuudega.

Raamat ei keskendu üksnes füüsilisele piirangule, vaid uurib laiemalt tajude maailma ning seda, kuidas inimene õpib tunnetama ruumi, heli ja suhteid, kui üks meeledest on piiratud. Kuusisto kirjutab helidest, lõhnadest ja tekstuuridest, mis aitavad tal luua vaimseid kaarte nähtamatust keskkonnast. Ta kirjeldab oma lapsepõlve Iowas, vanemate raskusi oma poja seisundiga leppimisel ning pikki aastaid, mil ta püüdis teeselda, et näeb rohkem, kui tegelikult nägi. Alles täiskasvanuna, kui ta otsustab hakata kasutama juhtkoera ja aktsepteerib oma pimedust avalikult, algab uus etapp – elu, mis ei tugine varjamisele, vaid teadlikkusele ja julgusele olla nähtav oma nähtamatuses.

Stephen Kuusisto (sündinud 1955) on Ameerika luuletaja, esseist ja ülikooliõppejõud, kelle looming käsitleb sageli puuetega inimeste identiteeti ja kogemusi. Tema stiil ühendab luulelise keele täpsuse ja autobiograafilise aususe, tuues lugejani vaatenurga, mis jääb tavakirjanduses sageli varju. „Pimedate planeet“ ei ole pelgalt elulooline jutustus, vaid ka filosoofiline mõtisklus nägemise, nähtavuse ja enesetunnetuse üle – teos, mis kutsub märkama seda, mis jääb silmale nähtamatuks, kuid on inimese jaoks olemuslik.