Misery

Romaan asetab lugeja kitsasse ruumi, kus vigastatud kirjanik Paul Sheldon jääb pärast lumetormi autoavariid endise õe ja fanaatilise lugeja Annie Wilkesi hoole alla. Hool muutub kiiresti kontrolliks: ravimidoosid, lukustatud uksed, käsud ja järelevalve sunnivad kirjutama uut lugu, mis taastaks väljamõeldud kangelanna elu. Teos uurib, kui haavatav on autor siis, kui tema tööriist on keel ja vastane on inimene, kes nõuab just seda keelt teenima. Lugu hoiab fookust realistlikul õudusel: üleloomulikku ei ole, on keha valu, sund ja võimujooned, mis tekivad tänu sõltuvusele, isolatsioonile ja lootusele, et järgmine lehekülg ostab hetke vabadust. Nii kasvab romaanist pingeline arutelu loomevabaduse, fännikultuuri ja enese jäämise üle olukorras, kus kompromiss tähendab uue vangitoa ehitamist.

Raamat liigub stseenide kaupa ja kasutab neil üht lihtsat skeemi: märgi detail, külva kahtlus, testi järjepidevust. Igapäevased esemed muutuvad vahenditeks, millega mõõta võimusuhteid ja kannatuse piiri – veepudel, pillid, tooli jalg, kirjutusmasin, võtmete kaja koridoris. Ajaraamid on selged, ruum on piiratud, seetõttu loeb iga vaikus ja iga üleliigne sõna. Pinge tekib sellest, et tõlgendused vahetuvad: sama žest on kord hool, kord surve. Lugejale antakse ausad vihjed, kuid tõde koorub välja alles siis, kui järjestus klapib. Korraga on tegu ka tekstist endast kõneleva raamatuga: peatükkide rütm ja kirjutamise kirjeldus näitavad, kuidas lugu valmib surve all ning kuidas üks lõik võib päästa elu, sest liigutab jõujooni ühe lause võrra. Nii saab teosest suletud keskkonna psühholoogiline põnevik, milles lahendus ei põhine trikile, vaid tähelepanu järjekindlusele.

Stephen King on Ameerika kirjanik, kelle looming seob sageli õuduse ja põneviku, ent see teos eristub sellega, et kasutab ainult realistlikku ähvardust ja inimesevahelisi jõujooni. Autori meetod on konkreetne: selge stseen, dialoog, märkide kogumine ja järeldus. Eesti keeles on romaan ilmunud kirjastuses Elmatar, tõlke on teinud Evelin Mikenberg; väljaanne on toonitanud lugu kui põnevuskirjanduse klassikat, mis töötab ilma üleloomuliku toeta. Kingi puhul on keskne tähelepanu inimese psüühikale surve all, ning just selles raamatus saab nähtavaks küsimus, kui palju on kirjanik valmis oma häält muutma, et ellu jääda. Lugejale jääb tööriist: loe detaile, kontrolli eeldusi, arvesta, et hool ja vägivald võivad kanda sama maski, kuni järjekindel vaatlus need lahku võtab.