Pagasiks vaid viiul. Mälestused

Stéphane Grappelli mälestusteraamat „Pagasiks vaid viiul“ on intiimne ja elav sissevaade 20. sajandi ühe väljapaistvama džässmuusiku ellu. Grappelli, keda sageli nimetatakse džässviiuli suurkujuks, räägib oma loo isiklikult ja vahetult – ilma liigse ilustamise või heroiseerimiseta. Lugeja viiakse kaasa Pariisi tänavatelt konservatooriumi auditooriumitesse, kabareedest kontserdilavadele, kust avaneb vaade nii muusiku kirele kui tema ajastu muutustele. Sõja-aastad, rännakud läbi Euroopa ja Ameerika, koostöö legendaarse Django Reinhardtiga – kõik see on mälestustes esitatud delikaatses, kuid elavas stiilis, mis laseb tunnetada ajastu rütmi ja Grappelli sisemist häälestust.

Raamat ei ole pelgalt eluloona jutustatud muusikuteekond, vaid peegeldab ka kunstniku sisemaailma – tema vaikseid kahtlusi, loomingulist enesekindlust ja muusika kaudu kogetud vabadust. Grappelli meenutab oma lapsepõlve ebakindlust ja majanduslikke raskusi, üksindust ning eneseleidmist tänu muusikale. Mälestused liiguvad vabalt ajas ja ruumis, olles sageli anekdootlikud, vahetevahel mõtisklevad, aga alati rütmiliselt kantud – justkui oleks noodiread vahetatud lausete vastu. Eraldi väärtuseks on vaade Euroopa kultuuriruumi seestpoolt, sealhulgas peenelt tabatud muusikutevaheline suhtlus, esinemiste telgitagused ja kunstimaailma muutuv pale mitme aastakümne vältel.

Stéphane Grappelli (1908–1997) oli prantsuse viiuldaja, kelle nimi on jäädvustunud džassi ajalukku eelkõige läbi tema koostöö Quintette du Hot Club de France’is Django Reinhardti kõrval. Tema mängustiili iseloomustas elegantne improvisatsioon ja klassikaline tehnika, mis andsid talle erilise koha džässmuusika arengus. „Pagasiks vaid viiul“ näitab Grappellit mitte ainult muusikuna, vaid ka peene huumoriga mõtleja ja tähelepaneliku eluvaatlejana. Raamat on väärtuslik lugemisvara igale muusikasõbrale ja kultuurihuvilisele, pakkudes sooja ja südamlikku portreed mehest, kes suutis raskustes säilitada helguse ning rääkida elust muusika keeles.