Salavat Julajev

Stepan Zlobini ajalooline romaan „Salavat Julajev“ keskendub 18. sajandi teise poole Venemaa rahutustele, eelkõige Pugatšovi ülestõusule, mille üks silmapaistvamaid tegelasi oli baškiiri rahvuskangelane Salavat Julajev. Teos jälgib Salavati kujunemislugu — tema noorusaastaid, isiklikke valikuid ning pöördelisi sündmusi, mis viisid ta relvastatud vastupanuni keisrivõimu vastu. Zlobin toob esile baškiiri rahva sotsiaalse ja rahvusliku allasurutuse ning näitab, kuidas sellest kujuneb pinnas laiemale rahutusele. Salavati võitlus ei ole pelgalt sõjaline, vaid ka moraalne — tegemist on mehega, kes otsib õiglust, sõltumatust ja võimalust elada oma rahva tavasid austades.

Romaani tegevus kulgeb erinevate paikade kaudu: baškiiri küladest ja Uurali mägede metsadest Vene impeeriumi haldus- ja sõjaliste keskusteni. Salavat on kujutatud kirgliku ja sihikindla juhina, kelles põimuvad poeetiline vaimsus ja sõdalase julgus. Tema kõrval astuvad üles ajaloolised ja väljamõeldud tegelased, kelle kaudu avatakse toonasest ühiskonnast mitmetahuline pilt — pärisorjusest, sõjaväekohustusest ja rahvussuhetest kuni rahutuste tagajärgedeni. Pugatšovi ülestõusu kontekstis ei ole Salavat lihtsalt osaline, vaid sümbol — kohaliku identiteedi ja vabaduse iha kehastus. Teose traagika seisneb selles, et hoolimata suurest julgusest ja juhtimisest jääb ülestõus veriselt maha surutuks.

Stepan Zlobin oli nõukogude kirjanik, kelle loomingus kohtuvad ideoloogiline raamistik ja ajalooline huvi. Tema romaan „Salavat Julajev“ tugineb põhjalikule arhiivitööle ja rahvapärimusele, sidudes faktid kirjandusliku kujutlusvõimega. Zlobini teosel on oma kindel koht Nõukogude kirjanduses, eriti selle poolest, et see avab lugejale vähem tuntud rahvaste ja piirkondade rolli Venemaa ajaloos. Kuigi kirjutatud ideoloogilisest vaatepunktist, annab romaan edasi ka rahvuskangelase sisemist arengut ja kultuurilist tähendust, mis ulatub kaugele ajaloolise konteksti piiridest.