Prokrustese sängis

Stepan Karja teos „Prokrustese sängis“ on ilukirjanduslik mälestusraamat, mille tegevus leiab aset 1950ndate aastate Eestis. Raamatu peategelane on maapoisist noormees, kes satub väeteenistusse ajastul, mil nõukogude süsteemi surve oli tugev ning rahvusväeosad hakkasid kaduma. Autori kaudu avanevad lugejale tolleaegse kroonu eluolud, alluvussuhted ja pinged, samuti noore mehe siseheitlused keset võõrast ja sageli vaenulikku keskkonda. Loo perspektiiv on isiklik ja vahetu, pakkudes sissevaadet sõjaväe igapäevaellu ning toonase ühiskonna korraldustesse.

Lisaks väeteenistusele ulatub jutustus kaugemale, haarates endasse laiemalt 1950ndate aastate Eesti elu, nii maal kui linnas. Kirjeldatakse igapäevast toimetulekut, inimsuhteid ning vaimset kohanemist olukorras, kus isiklikud lootused ja väärtused olid sageli vastuolus ametliku ideoloogiaga. Sõjaväekogemus muutub raamatus omamoodi sümboliks laiemale allasurumisele ja kohandumisele, millele vihjab ka pealkiri – prokrustese säng kui kujund, kus inimest üritatakse vägivaldselt sobitada eelnevalt määratud raamidesse. Samas jääb autorit läbivaks jooneks kainelt vaatlev ja inimlik pilk minevikule.

Stepan Karja on staažikas ajakirjanik, kelle kirjutamisstiili iseloomustab otsekohesus, elulähedus ja detailitundlikkus. Oma esimeses ilukirjanduslikus teoses tugineb ta isiklikele kogemustele ja mälestustele, kujundades neist kirjandusliku terviku. „Prokrustese sängis“ pakub olulist ajaloolist tagasivaadet, ühendades dokumentaalse aluspõhja kirjandusliku väljendusviisiga ning jäädes samas truuks ajastu sisemisele loogikale ja toonile.