Punane ja must. XIX sajandi kroonika
Punane ja must. XIX sajandi kroonika
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused: Raamatus on endise omaniku nimi.
- Eesti Riiklik Kirjastus | 1956
- 528 lk | Kõvakaaneline | 134 x 207 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Stendhali romaan „Punane ja must. XIX sajandi kroonika“ kujutab noore ambitsioonika mehe, Julien Soreli, pürgimist sotsiaalses maailmas, mis on määratud rangete seisuslike ja moraalsete piirangutega. Julien, vaese tisleri poeg, on nutikas, haritud ja sihikindel, kuid samas sisemiselt lõhestatud: teda kisub ühtaegu ülespoole sotsiaalses hierarhias ning allapoole kirgede ja auahnuse keerisesse. Punane kui sõjaväe sümbol ja must kui vaimuliku seisuse värv viitavad noormehe kahevahelolekule karjäärivalikute ja väärtusmaailmade vahel. Tema teekond viib ta läbi armusuhete, manipuleerimise, usulise pettuse ja poliitilise reetmise, kuniks lõpeb traagilise langemisega.
Romaan kujutab 1820. aastate Prantsusmaad, ajal, mil ühiskond oli pärast revolutsiooni ja Napoleoni ajajärku taas monarhia kontrolli all. See ajastu peegeldub teravalt nii tegelaste tegutsemismotiivides kui ka nende sotsiaalses rollis. Stendhal portreteerib Prantsuse provintsi ja kõrgklassi maailma detailselt ja kriitiliselt, tuues esile silmakirjalikkuse, väikluslikkuse ja võimu diktaadi. Julien Soreli kaks armulugu – esmalt tagasihoidliku proua de Rênaliga ja seejärel krahvite tütar Mathildaga – on ühtaegu isiklikud ja sotsiaalsed katsetused, mille kaudu autor näitab peategelase sisemisi pingeid ning tema katsumust seista silmitsi armastuse, uhkuse ja reetmisega.
Stendhal (pärisnimega Marie-Henri Beyle, 1783–1842) oli prantsuse kirjanik ja romantismi esindaja, kelle teoseid iseloomustab psühholoogiline täpsus, sotsiaalne analüüs ja vaimne iroonia. „Punane ja must“ (1830) on tema tuntuim romaan, mida peetakse realistliku romaanikunsti eelkäijaks. Stendhal oli huvitatud üksikisiku sisemaailmast ja vabaduse otsingust sotsiaalses keskkonnas, mis sageli neid otsinguid lämmatab. Tema keelekasutus on otsekohene ja mõttetihe, rõhutades mõtlemise ja tunnete vahelisi vastuolusid. „Punane ja must“ on jäänud klassikaks mitte ainult oma ajastu kirjeldajana, vaid ka kui süvapsühholoogiline uurimus inimese ambitsioonidest, identiteedist ja eetilisest kompassist.
